Valitseda tuleks nõnda, et hiljem poleks piinavalt valus võimul oldud päevade pärast. Eksminister Urve Palol seda paraku teha ei õnnestunud. Ta astus äsja juba teist korda ministriametist tagasi puhtalt isiklikest emotsioonidest lähtuvalt. Justkui ei olekski andnud ministriametisse astumisel pühalikku tõotust pühenduda eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Palo lahkus omal algatusel ministriametist esmakordselt 2015. aastal Taavi Rõivase valitsusest. Toona oli ta ministrina saanud palju kriitikat praamiliikluse korraldamatuse eest ning oli selle peale sügavalt solvunud. Nüüd otsustas ta keset südasuve ootamatult ministriametist lahkuda, olles eelnevalt tekitanud hulgaliselt pahameelt kiire internetiühenduse viimase miili taristu teemal nii kohalikes omavalitsustes kui telekomiettevõtetes.

Nüüd annab suure panuse nende solvumiskultuuri juba erakonna siseheitlus.

Urve Palo taandumine oli sedapuhku eriti mage, sest selle põhiline ajend oli solvumine mitte niivõrd opositsiooni kriitika, vaid oma erakonnakaaslaste tegevuse pärast. Kelledest mitmed olid omakorda solvunud, et Palo ründas isiklikult ja teravalt sotsist kultuuriministrit Indrek Saart.

Ministriproua emotsioon oli sedapuhku segu ärritusest ja kartusest. Palo ei soovinud enne impulsiivse lahkumisavalduse tegemist kohtuda isegi mitte oma erakonna esimehe Jevgeni Ossinovskiga. Kartes, et too veenab ta ümber.

Sotside lahkumiskultuur

Palo valitsusest ärahüppamised on vaid osa sotside valituskabinettidest lahkumise kultuurist, sellist vastutustundetut ukse tagantkätt kinnilöömist on neil juhtunud varemgi.

Sotsiaaldemokraadist majandusminister Mihkel Pärnoja astus 2001.aasta ministrikohalt tagasi, tuues ettekäändeks isikliku ebapopulaarsuse. Mis oli tekkinud kriitikast Narva elektrijaamade ja Eesti Raudtee erastamisplaanide aadressil.

2009. aastal tekitasid sotsid valituskoalitsioonis pikalt vindunud tülinorimisega seisu, kus neil ei lastud ise lahkuda, vaid sunniti seda tegema. Aga sisuliselt oli seegi olukord, kus siseminister Jüri Pihl, rahandusminister Ivari Padar ja rahvastikuminister Urve Palo tegid ise kõik, et saaksid majanduskriisiga silmitsi seisnud valitsusest tulema.

Äsja liitus sotsidega endine välisminister Marina Kaljurand. Ka tema otsustas 2016. aastal vabatahtlikult ministriametist loobuda, et saaks kandideerida presidendiks. Tõsi, Kaljurand ei kuulunud toona veel mitte ühtegi erakonda.

Paar kuud tagasi pani ootamatult ministriameti maha sotside esimees Jevgeni Ossinovski, kes pidas tähtsamaks pühenduda valimiskampaaniale.

Solvumised jätkuvad?

Valitsusest vabatahtlik lahkumine ilma mõjuvate põhjusteta on minek kergema vastupanu teed. Paraku on sotsiaaldemokraadid keerulistes olukordades sageli otsustanud pigem taanduda kui visalt lahenduste leidmisega tegeleda.

Sotsiaaldemokraadid on legendaarsed poliitilise solvumiskultuuri viljelejad. Jevgeni Ossinovski solvus pikalt ja põhjalikult Reformierakonna poliitiku Jürgen Ligi labase keelepruugi peale. Marianne Mikko solvus, kui IRLi kuuluv koolidirektor Hendrik Agur otsis avalikus töökuulutuses meeskokka. Barbi Pilvre solvus, kui EKRE nimekirjas kandideerinud Hannes Võrno kritiseeris meie naispresidendi vabaajariietust. Ning mõistagi solvusid naissotsid kollektiivselt kui IRLi kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ajas kohatut juttu kanakarja kambakast.

Kui senini on sotsid ammutanud ajendeid solvumiseks peamiselt poliitiliste konkurentide tegevusest, siis nüüd annab suure panuse nende solvumiskultuuri juba erakonna siseheitlus. Solvunud Palo solvas ise Saart, millest omakorda tundsid end solvatuna nii Ossinovski kui Nestor ja nii edasi. Ometigi on sotsidel, nagu ka teistel erakondadel, olemas aukohus. Selmet omavahelisi pingeid aukohtus klaarida, on elanud oma kibestumisi välja sotsiaalmeedia vahendusel.

Ettenähtavalt tekitab Palo ministrikohalt taandumine sotside ridades uusi pingeid ja solvumisi. Näiteks Liisa Oviir võiks solvuda selle peale, et poliitikast lahkuda lubanud Palo tuleb tagasi parlamenti ning võtab talt ära töökoha. Pingeid külvab kindlasti ka küsimus, kellest saab uus ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister. Ilmselt päris mitu ambitsioonikat sotsiaaldemokraati solvuvad, kui neil ei õnnestu taaskord ministriportfelli sangast haarata.

Ehk ei solvata viimsilasi

Urve Palo kandideeris möödunud sügisel ministrina Viimsi volikokku ning ta valiti sinna 178 inimese toetusel. Valimiste eel lubas Palo, et kui ta ühel päeval enam minister ei ole, siis kindlasti naaseb ta tööle koduvalla volikokku. Loodan väga, et see lubadus saab täidetud ning Palo valijatel ei teki põhjust solvumiseks.