Ametiühingute keskliit ja tööandjate keskliit allkirjastasid äsja üleriigilise miinimumpalga kokkulepe, mille tulemusena tõuseb 1. jaanuarist 2023 miinimumpalk 725 euroni ja tunnitasu 4,3 euroni. Kuidas näevad nad olukorda tööjõuturul ja palkadega? Harju Elu küsimustele vastasid ametiühingute keskliidu esimees Jaan-Hendrik Toomel ja tööandjate keskliidu analüütik-nõunik Raul Aron.
Kas olete rahul uue miinimumpalga kokkuleppega, milline see ideaalis võinuks olla?
Eesti ametiühingute keskliidu esimees Jaan-Hendrik Toomel: Miinimumpalga kokkuleppega oleme rahul, aga ideaalis võiks see olla üle 40% keskmisest palgast ja liikuda 50% poole.
Europarlamendis hiljuti 505 poolthäälega vastu võetud õigusakt piisava miinimumpalga kehtestamiseks Euroopa Liidus (EL) seab aga veel kõrgemad eesmärgid – 60% mediaanpalgast või 50% keskmisest palgast (bruto). See tähendab, et miinimumpalga arvestamisel võetakse tulevikus arvesse riigi palgakujundamise tavad, üldine palgatase ja elukallidus ning eeldatakse, et töötasu alammäär võimaldab seda teenivatel töötajatel inimväärselt elada. Uued reeglid kehtivad kõigile, kes ELis töötavad.
Eesti tööandjate keskliidu analüütik-nõunik Raul Aron: Kokku lepitud summa kujunes läbirääkimiste käigus ja rahuldas mõlemat osapoolt. See võttis arvesse majanduse ja tööturu hetkeseisu, aga ka rahandusministeeriumi keskmise palga, inflatsiooni ja majanduskasvu prognoose.
Alampalga kasvu kiirus kõneleb ühelt poolt pingelisest olukorrast tööturul – töökäte puudus on terav ja vabade ametikohtade arv oli teises kvartalis veerandi võrra suurem kui eelmisel aastal, neist enim kaubanduses. Palgataseme tõus muudab loodetavasti töötajate leidmist lihtsamaks. Samuti peegeldab kokkulepitud summa tööandjate sotsiaalset vastutustunnet, et parandada vähem teenivate inimeste toimetulekut.
Ideaalis ei oleks miinimumpalka vajagi, sest inimesed on võimelised küsima korralikku palka ega aktsepteeri ka ümbrikupalka. Lisaks eeldaks see kvalifikatsiooni tõstmist, kuid see ei ole nii lihtne kui alampalga tõstmine.
Kas tööandjad on pidanud praegu palku langetama, on suutnud neid samasugusena hoida või tõsta?
Raul Aron: Pilt on kirju. Nii nagu koroonapandeemia, mõjutab praegune kriis ettevõtteid ja sektoreid erinevalt. On tööstusettevõtteid, mis on juba tegevust vähendanud või peatanud, inimesi koondanud ja valmistutakse majanduslanguseks. On hoogsalt laienevaid IT- ja tehnoloogiaettevõtteid, kes värbavad andekaid inimesi rahvusvaheliselt tööturult ning konkureerivad ka sealse töötasuga. Lisaks survestab ettevõtjaid palku tõstma kiire inflatsioon, vastasel juhul töötajad lahkuksid.
Millal ja kuidas jõuab Eesti palgatasemelt järele arenenud Euroopa riikidele?
Jaan-Hendrik Toomel: Eesti palgatase liigub küll Euroopa keskmisele lähemale, kuid arenenud riikide palgataseme püüdmiseks läheb veel aega. Selleks peab palgatõus olema jätkuvalt kõrge.
Raul Aron: Oleme praegu palgatasemelt Ida-Euroopa tipus, Kreekast-Portugalist möödas ja astume ka teistele Lõuna-Euroopa riikidele kandadele. Kiiremini liikumiseks tuleks midagi hariduses ja innovatsioonis oluliselt muuta, sest ainult see annaks piisava konkurentsieelise, et Euroopa arenenumate riikidega rinda pista. Rafineeritumat toodet ja teenust saab ostujõulisemale ekspordikliendile kallimalt müüa ja siis muutub ka Eesti töötav tarbija rikkamaks ja on nõus ka kohapeal rohkem maksma. Ilma selleta pole millestki palka tõsta.
Kuidas hindate inimeste toimetulekuvõimekust suhtes palga / elukalliduse / inflatsiooniga?
Jaan-Hendrik Toomel: Kui inflatsioon on suurem kui palgatõus, siis inimeste ostuvõime väheneb. Toimetulek muutub keerulisemaks neil, kelle palk on madalam ja on küll seni katnud nende kulud, kuid säästmiseks pole midagi üle jäänud. Inflatsioonist väga suur osa on olnud energiakandjate hinnatõus ja tänu riigipoolsele abile peaks selle mõju edaspidi veidi leevenema. Seega palgatõusu, riigipoolse abi ja alates uuest aastast ka tulumaksuvaba miinimumi suurenemise ühismõju tulemusena peaks inflatsioon inimeste ostujõudu vähem mõjutama.
Kuidas on Eesti ühiskonnas lood sotsiaalse õiglusega, on see muutunud paremaks või halvemaks ja miks?
Jaan-Hendrik Toomel: Olukord Eesti ühiskonnas on muutunud järk-järgult pigem paremaks, kuid ohumärgina näen polariseerumist. ELis on keskmiselt 20% kõrgeima sissetulekuga elanikkonna tulu u viis korda suurem kui 20% madalama sissetuleku saajatel. Eestis on vahe veidi üle viie korra (2016) ning lõhe kõrgemat ja madalamat tulu teenivate inimestes vahel kasvab.
Mida on riigil vaja teha, et praegustele kitsaskohtadele lahendust leida?
Jaan-Hendrik Toomel: N-ö uued töösuhted, näiteks platvormitöö, suurendavad riski, et tulevikus võib rohkem inimesi sattuda sotsiaalselt raskemasse olukorda. Nad ei suuda napi sissetuleku tõttu raha koguda või töötamise kõrvalt kõrgemat kvalifikatsiooni omandada.
Seetõttu on oluline, et riik tuleks inimestele appi ja võimaldaks neile ümberõpet või toetaks kutsepädevuse omandamist.
Raul Aron: Ettevõtjate üks suuremaid ja süvenevaid muresid on tööjõukriis. Puudu on nii lihtsama töö tegijatest kui erialaoskusega spetsialistidest. Ehk ettevõttel võib küll olla kaasaegne tehnoloogia, mis aitaks tootlikkust ja lisandväärtust tõsta, kuid pole selle opereerijaid. Töötute hulgas on stabiilselt üle 40% inimestest erialase hariduseta.
Tehniliste erialade töötajate puudus on juba sundinud tööstusettevõtteid Eesti asemel oma üksusi mujale rajama ja sekkumata see probleem üksnes teravneb. Eesti on juba mõnda aega demograafilises kriisis, kus tööturule siseneb aasta-aastalt tuhandeid inimesi vähem ja ülalpeetavate arv kasvab.
Muutusi vajavad nii välistöötajate kaasamine, haridussüsteem ja ümberõppe korraldus töö kaotanud inimestele kui ka tööseadusandlus, sest uued põlvkonnad näevad tööd ja töötamist senisest erinevalt.
Tööturul aitab inimesi hoida ka parem tervise hoidmine. Tööandjad on panustanud näiteks tervisekulude hüvitamisse ja on teinud riigile ettepaneku kaotada erisoodustusmaks kõigilt tööandja poolt tervisesse tehtud kulutustel. Praegu kehtib selleks piirmäär 100 eurot kvartalis. Piirmäära kaotamine suurendaks tööandjate panustamist tervisesse, nii väheneb haigestumine, kiireneb tööle naasmine ja väheneb ajutise töövõimetuse kompenseerimise vajadus.
Kuidas mõjutab tööandjaid energiakriis?
Raul Aron: Tööjõule lisaks pakub väljakutseid ka kallis energia. Riigi toetused peaksid energiakriisis ettevõtetele olema kõigile võrdsed või täpselt sihitud ning vajaduspõhised. Praegune lahendus – väike- ja mikroettevõtjad saavad eratarbijatega sarnastel alustel universaalteenuse hinnaga elektrit osta – pole kumbagi.
Praegune lahendus saadab välisinvestoritele sõnumi, et suuri tööjõu- ja energiamahukaid investeeringuid pole siia mõtet tuua. Samal ajal on meie lähimad naabrid ja konkurendid Skandinaavias ning Kesk-Euroopas oma ettevõtteid toetamas. Kui Eesti seda ei tee, on meie ettevõtted rahvusvahelisest konkurentsist väljas. See tähendab koondamisi, samuti väiksemat majanduskasvu ja maksutulu.
