Sadakond ja veidi rohkem aastat tagasi leiti Eestis, et hiid-karuputk on üks äraütlemata kaunis ja võimas taim, mida tasuks siinmail ilu pärast kasvatada. Möödunud sajandi 50.-60.-ndatel aga arvati, et Sosnovski karuputk on väärt mee- ja silotaim. Nii need karuputke võõrliigid siia toodi. Aastal 2016 on aga tegu kahjuliku ja ohtliku nuhtlusega, millest ei saa lahti.

Karuputke võõrliike otsustati riigi poolt tõrjuma hakata aastal 2005. Tänavu tehakse tõrjet üle riigi 2138 hektaril, Harjumaal ca 500 hektaril. Tõrje tegemist tellib riik erafirmadelt.

Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Kalev Tihkani sõnul on Harjumaal tänavu tõrjeks ette nähtud u 100 000 eurot, seda koos lisatöödega, kui avastatakse mõni uus putkekoloonia. Hektari peale kulub tõrje tegemiseks Harjumaal keskmiselt 130 eurot (mürk ja töötasu kokku).

Erinevalt ülejäänud maakondadest, kus olukord on aastatega paranenud (nt Hiiumaa on peaaegu putkevaba), on Harjumaal karuputke võõrliike endiselt palju ning siia tekib juurde ka enim uusi kolooniaid. Põhjused on lihtsad: putke seemned reisivad koos inimestega ja hakkavad kasvama seal, kus on loodud selleks soodus pinnas. Harjumaal on enim inimesi, liikumist ja kõiksugu arendusi, mis ühel või teisel põhjusel pooleli jäänud. „Poolelijäänud kinnisvaraarendus on soodus pinnas putkele,“ selgitab Tihkan. „Mullatöödega on pinnas segi aetud ja seeme pääseb kergelt pinda ning tekib soodu kasvuala.“ Üks taolistest piirkondadest on Rae vald, kus on enim putkekolooniaid. Tõrjet tehakse sela tänavu rohkem kui 75 hektaril, kolooniaid on seal kokku loetud üle 50.

„Rae vallas on tohutud teeäärsed alad, vist eikellegimaa, niisugustesse kohtadesse putk tulebki,“ ütleb Tihkan, kelle sõnul teeb Rae vallavalitsus keskkonnaametiga tihedat koostööd, et putkeprobleemist vabaneda.

Reisib ka autoga

Putk leiab hea kodu ka aladel, kus on kunagi tehtud maaparandust. Üks taoline koht on Anija ja Kuusalu valla piiril Härmakosus. „Kirovil oli seal kunagi abimajand, seal on poolelijäänud maaparandusobjekt – seal on niivõrd soodus pinnas, et sealt putke kätte saada on üpris keerukas,“ räägib Tihkan.

Peale selle, et karuputk on kiiresti keskkonnaga kohanev, paljunev ja väga sitke taim, kasutab ta ka levimiseks kõikvõimalikke viise. „Raudteed veavad viljuvaid taimi edasi, ja veekogud. Jahimeestega levib taim – omal ajal võtisd jahimehed viljakuivatite juurest taimejäätmeid, et viia ulukitele lisasööta. Nüüd võib selle tagajärjel leida sügaval riigimetsades putke,“ toob Tihkan näiteid.

Kuid putkele meeldib ka pikemaid reise ette võtta. Näiteks liigub seemneid koos rekadega. Seal, kus rekajuhid puhkepause teevad, kukub seeme pinnasesse ja putk hakkab kasvama. Nii on näiteks Kose-Ristil.

Pole mesilaste lemmik

Kuid kõige suurem vastutus röövelliku taime Eestisse toomisel lasub ikkagi põllumeestel ja mesinikel. Esimesed nägid putkes korralikku silotaime, teised meetaime. „Räägiti, et 1950ndatel toodi karuputk sisse,“ lausub Tihkan. „Osa kolhoosi esimehi tõid teda suure hooga silotaimeks. Mõnest toonasest põllumajandusajakirjast võib leida artikleid selle kohta.“

Rahvas nägi võimsa kasvuga (3-3,5 meetrit) putkes ka ilutaime, nii leidus neid nii mõnegi aia nurgas. Mesinike suur unistus aga ei täitunud. „Mesinikud omal ajal hullu peaga vedasid sisse. Jõelähtme golfiklubi lähedal Ellandvahe rändrahnu juures on üks põrgulik koht. Mesinikud arvestasid, et tuleb palju mesilasi, aga tuli hoopis muid putukaid, kiletiivalisi, sest ega mesilasel sealt midagi väga võtta ei ole,“ räägib Tihkan.

Kuigi putke mahl on mürgine, põhjustades inimesele naha peale sattudes põletusarmile sarnanevaid plekke (kui ollakse päikese käes), siis loomadele, tundub, putke mürk midagi hullu ei tee. Seega sai seda kunagi ka loomasöödana kasutada.

Kodumaistele taimedele on hiidputkede mõju aga hävitav, sest muud taimed putkede koloonia vahel ei kasva. Päike ei paista võõrtaime võimsate lehtede vahelt lihtsalt läbi.

Saab ka ise hävitada

Riikliku tellimusena hävitatakse karuputke võõrliike kevadel ja suvel. Selleks kasutatakse kolme moodust: juurte läbilõikamine või väljakaevamine, mürgitamine ja õiesarikate lõikus. Kõige tõhusam on esimene meetod, mida saab ka iga maa- või aiaomanik ise teha. Selleks piisab labidast, kinnastest ja väikesest ettevaatlikkusest. Kui taim on välja kaevatud, jäetakse see päikese kätte kuivama. Arvestama peab, et taime mahl on ohtlik veel mitu tundi peale mahalõikamist või väljakaevamist.

Putki on õige aeg koos juurtega välja tõmmata või kaevata siis, kui need on veel piisavalt väikesed, n-ö rabarberimõõtu; kui kasv ulatub juba meetritesse, peab leppima õiesarikate lõikusega. Need on vaja hävitada: kas matta sügavamale kui 0,5 meetrit või koos süttiva materjaliga lõkkes põletada. Igal juhul tuleb vältida uute putkeseemnete valmimist.

Mürgitamiseks, milleks kasutatakse glüfosaadil põhinevaid herbitsiite, peab olema vastav koolitus läbitud, igaüks seda teha ei tohi.

Tihkani sõnul saab igaüks putke hävitamisega hakkama, kuid arvestama peab, et tegu on väga visa taimega, mis võib tõrjetööst hoolimata ka järgmisel aastal kasvama hakata, kui seemneid on mullas alles. Täielikult me sellest taimest tõenäoliselt enam lahti ei saagi, möönab ta. „Selle poole me liigume, aga tähtaega pole ette pandud, sest see on vist võimatu,“ ütleb ta, ja meenutab korraks, et aastal 2005 arvati, et putke võõrliikide lõplikuks väljatõrjumiseks kulub 5-6 aastat. „Ilmselt jääb see siiski igaveseks nuhtluseks.“

Kuigi igal aastal hävitatakse üle Eesti palju putkekolooniaid, tekib igal aastal 15-20 hekatri jagu uusi kolooniaid. Harjumaal on lisaks eelmainitud Rae ning Anija, Kose ja Kuusalu vallale suur probleeme putkega ka Keila linnas ja selle lähiümbruses.

Tänavused suurimad karuputke tõrjetööd Harjumaal
• Kuusalu vald, Kosu 83,7 ha
• Kuusalu vald, Rehatse 53,1 ha
• Anija vald, Härmakosu 48,7 ha
• Kuusalu vald, Sigula 25,6 ha
• Kose vald, Kose 25,98 ha
• Keila linn, Pargi tn 23,7 ha
• Rae vald, Kurna 21,7 ha
• Rae vald, Kanalimetsa 19,2 ha
• Rae vald, Ülemiste 18,6 ha
• Harku vald, 18,1 ha
Harjumaal tehakse tõrjet kokku 498,6 hektaril.