Põllumajandustootjaid tuleks tunduvalt kõrgemalt väärtustada, kuid paraku ei jõua poodides toimuv hinnaralli tihtipeale põllumeheni. Õiglane hind on selline, et tootja suudaks ennast ilma toetusteta ära majandada, kuid kahjuks me selle unistuse lähedal ei ole. Kuigi ajad on rasked, siis vabadust pakkuv ja omal moel maagiline maaelu noori siiski tõmbab.
Nii räägib intervjuus Harju Elule 26-aastane Janel Jan-Marcus Lohvart (pildil), kes juhib põllumajandusliku ettevõtlusega tegelevaid ja maaeluhuvilisi noori koondavat MTÜ-d Eesti Noortalunikud. Kesk-Eestis teraviljakasvatusega tegelev noortalunik on ühtlasi ka advokaadibüroo TRINITI põllumajanduse töögrupi jurist.
Kas põllumajanduses on praegu üldiselt rasked või head ajad? Miks?
Tänu tehnoloogia arengule ja paremale teadustöö integratsioonile võib öelda, et Eesti põllumajandus on õppinud igast hektarist aina rohkem võtma. Omaette küsimus on, kui palju enam meil ühest hektarist saagikust saada on. Selles valguses võiks öelda, et Eesti põllumajandus on jõudsalt arenenud. Arvestada tuleks ka sellega, et me saavutame need tulemused vähesema mõjuga loodusele. Oleme õppinud muldadega koostööd tegema, aga kindlasti on meil siin veel pikk tee ees, kui arvestada seda, mida meie sektorist seoses üpris ambitsioonikate kliimaeesmärkide täitmisega soovitakse.
Siiski peab tõdema, et põllumajandusel läheb hetkel äärmiselt konarlikult. Aasta 2023 oli esimene aasta alates 2004. aastast, kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, kus sektor oli üleüldiselt olulises kahjumis. Kahjuks järgis 2024. aasta sama trendi, kus sektor lõpetas kahjumis.
Millised on peamised probleemid, mille ees põllumehed seisavad?
Muretsema paneb see, et ka käesolev aasta pole põllumajandustootjatele helge olnud, mis tähendab, et osal põllumajandustootjatel on kolm aastat järjest olnud väga raske toime tulla.
Põhjuseid selleks on mitu: Venemaa sissetung Ukrainasse, eelmise aasta põud ja ka käesoleva aasta liigniiskus jms. Peamine probleem on ikkagi see, et sisendid on kallinenud, aga väljund on sarnase taseme juurde jäänud. Sektori mõnes valdkonnas ei ole see suhe võib-olla tasakaalust veel väga välja läinud, aga viljasektoris on näha, et hinnatase on sarnane enne kriise olnud tasemele. Lisaks on Eesti põllumajandustootjaid kimbutanud ka aina raskemad ilmastikutingimused.
Arvestama peab ka sellega, et Euroopa Liidu toetus põllumajandussektorile on jõudsalt langenud. Samas on põllumajandustootjate roll ühiskonnas kasvanud – me ei ole enam lihtsalt toidutootjad, vaid meie õlul on aina rohkem ühiskondlikke probleeme, mida me lahendada aitame.
Märkimata ei saa ka jätta, et meile sätestatud nõuded, mida me täitma peame, on üldpildis ikkagi karmistunud, millega reeglina kasvab ka toidutootmisega seotud bürokraatia.
Mis noortele põllumeestele eriti muret teeb?
Noorte vaatest on probleemiks sektorisse sisenemine ja sektoris jätkusuutlik areng. Täiesti nullist hakata Eestis teraviljakasvatusega tegelema ei ole mõeldav – eriti noore jaoks, kellel pole elu jooksul tekkinud veel vahendeid vajalike investeeringute tegemiseks. Siinkohal tuleks ka arvestada, et teraviljakasvatuse tasuvuspunkt on minimaalselt 300 hektarit kasvupinda. Kuid ma isiklikult arvan, et jätkusuutliku arengu tagamiseks on see number siiski 500+ ha, kui mitte veelgi rohkem – see oleneb ka tootmisviisist ja ettevõtte struktuurist.
Üks suur probleem on ligipääs maale. Eestis on põllumaa jõudsalt koondunud ja on veel edasi koondumas aina suuremate maaomanike kätte. Noor peab hoolikalt planeerima ja vaatama, et ta valiks sektorisse sisenemisel valdkonna, millega tegeledes on võimalik ennast ära majandada ka väiksemate algsete investeeringute korral.
Kindlasti ei saa mainimata jätta liigset bürokraatiat, mis hõlmab endas peensuseni nõuete täitmist ja nende kontrolli. Õnneks on siinkohal aru saadud nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, et tuleb bürokraatiat vähendada, kui soovime maailmaturul konkureerida. Siin jääb nii meie (kui esindusorganisatsiooni) kui ka riigi teha, et erinevad lihtsustamise paketid lõpuks ikka piisavad oleksid, et need oma eesmärki täidaksid.
Kui palju noortalunike seas pankrotte või lõpetamisi ette tuleb? Mis põhjusel?
Kogu seda statistikat ma täpselt ei tea, aga kindlasti on ka meie liikmetel väga raske olnud. Juhatuse esimehe rollis oldud aja jooksul ei ole meie liikmete seas siiski pankrotti olnud. Nad on hingega asja juures ja lähevad lõpuni välja.
Eestis on viimastel aastatel saneerimiste arv sektoris tõusnud. Tuleb arvestada, et sektoris lõpetamine ei eelda ettevõtte majandustegevuse lõppu, kuna pigem müüakse ettevõte piirkonnas tegutsevale teisele tootjale – see statistika on tunnetuslikult tõusutrendis olnud, kuna eriti teraviljakasvatajatel on viimased aastad äärmiselt rasked olnud. See omakorda soodustab ressursside koondumist sektoris, aga see on juba omaette probleem.
Siinkohal ka üleskutse ja soovitus, et sektoris lõpetamisega ei ole mõtet viimase hetkeni oodata, kuna siis on juba päris kindel, et endale kätte väga palju ei jää. Kui lõpetamisele mõtlete, siis kaaluge oma elutöö jätmist noortalunikele, kes uue energiaga asja üle võtaks. Uue määrusega on noorel võimalik alustavale noorele mõeldud toetust kasutada ka ettevõtte omandamiseks.
Mis võiks põllumajanduses muutuda ja mida selleks vaja on?
Ühest ja lühidat vastust on raske anda, kuna lahendus koosneb väga paljudest osadest, mis kõik ei ole meie enda teha. Üldiselt võiks öelda, et tarneahelas põllumajandustootjate kui esmatootjate väärtustamine peaks tunduvalt kõrgemal tasemel olema. Poodides toimub hinnaralli, aga põllumajandustootjani see tihtipeale ei jõua.
Teise aspektina on oluline, et Euroopa Liidu toetus ja poliitika põllumajandustootjate suhtes oluliselt väiksemaks ei muutuks. Kahjuks suvel avaldatud Euroopa Komisjoni ettepanek just kärbib toetust põllumajandustootjatele. Lisaks näeb ettepanek ette, et ÜPP (CAP) fond, mis on siiani olnud eraldiseisev fond põllumajandustootjate toetamiseks, et nad saaksid oma rolli ühiskonnas täita, liigutatakse üldisema regionaalarengu fondi alla, mis on meie sektori jaoks vägagi kriitiline otsus.
Kuidas on olukord põlvkonnavahetusega: kas see toimub, millised on murekohad? Kas isad ei kipu elutööst lahti laskma? Või lasevad, aga kipuvad liigselt õpetama?
Selle kallal töötatakse, aga pigem põllumajandustootja keskmine vanus ikkagi kasvab, mis pikemas vaates mõjub meie sektorile halvasti. Üks teema on liigne koondumine regionaalarengu vaatest, teiseks tootjate olemasolu, aga samas ka see, et tulevikus ei ole meil noori, kes sektoris töötaks (tööjõupuudus).
Peamine murekoht on see, et sektorisse sisenemine on raske ja selles toimetulek samuti. Vanemad (isad ja emad) annaksid hea meelega oma tootmise üle ja noor võtaks selle vastu, kui sektoris oleks lihtne toime tulla. Põllumajandussektoris on üha raskem hakkama saada, mistõttu otsivad noored endale alternatiive. Sul peab teatud missioonitunne olema või armastus maaelu vastu, et siin sektoris alustada. Õnneks on näha, et armastus maaelu vastu on pigem siiski kasvutrendis.
Milline on olukord kokkuostuhindadega? Milline oleks näiteks piima õiglane hind? Kuidas piimakombinaadid ja vilja kokkuostjad käituvad?
Tegemist on ettevõtetega, kelle peamine eesmärk on tulu teenida – nagu meil kõigil. Õnneks saadakse aru, et sektoris on raske ja tullakse teatud piirini ikkagi vastu ka näiteks maksetähtaegadega. Teraviljakasvatuses on olukord kokkuostuhindadega halb olnud – olgu põhjuseks kasvõi tugev euro dollari suhtes. Piimasektoril on veidi paremini läinud – küll mitte väga pikalt, aga kui tegeleda teravilja- ja piimakarjakasvatusega, siis pigem on piim teravilja hinges hoidnud, kuna piimahind on mõnda aega võrdlemisi hea olnud. Samas on näha indikatsioone, et piimahind võib langema hakata – eks näis.
Õiglane hind on selline, et tootja suudaks ennast ilma toetusteta ära majandada. Kahjuks me selle unistuse lähedal ei ole – eriti kui arvestada, et pidevalt peab ka oma arengusse investeerima. Suures pildis peaksidki toetused olema investeeringuteks, mitte selleks, et äritegevuse kahjumit katta.
Milliseid toetusi saavad noored põllumehed võrreldes teiste tootjatega? On seda palju või vähe? Milliseid toetusi veel võiks olla?
Noored saavad asutamisest alates esimesed viis aastat pindalatoetust (NPT). Lisaks saavad alustavad noored ettevõtjad ka ühekordselt investeeringutoetust. Eestis on meil noorte toetamisega võrreldes muu Euroopaga hästi, aga kahjuks ei ole see põlvkonnavahetusega seonduvat probleemi lahendanud. Noorte toetamine peaks olema jätkusuutlik sellest vaatest, et rohkem peaks olema jätkumeetmeid ja pikemaajalist toetamist – viie aastaga ei ehitata asja üles ega jõuta tasuvuspunktini. Teistes EL-i liikmesriikides on mitu põlvkonda seda kõike üles ehitanud.
„Üks suur probleem on ligipääs maale. Eestis on põllumaa jõudsalt koondunud ja on veel edasi koondumas aina suuremate maaomanike kätte.“
On öeldud, et põllumees peab korraga olema jurist, agronoom, zootehnik ja börsikaupleja. Kuidas kommenteerite?
Vastab tõele, ja see on kinnitust leidnud ka meie kohtupraktikas, kus põllumajandustootjale on asetatud lihtsustatult kõrgem hoolsuskohustus seoses toetuse saamiseks sätestatud nõuete täitmisega. Põllumajandustootja kohustused aina kasvavad ja pidevalt peab leidma uusi viise ja võimalusi, kuidas sektoris toime tulla.
Kas noortalunikuna on suurte ühistute ja suurfarmide kõrval võimalik konkureerida?
Nende kõrval kindlasti mitte, kuna nad tegelevad mahupõhise tootmisega. Põllumajandus on sektor, mis vajab pidevalt üpris suuri investeeringuid ja noortalunikel ei ole vahendeid nende tegemiseks, mistõttu mahupõhises tootmises me ei konkureeri. Hetkeseisu arvestades ei ole see enam ka väga realistlik eesmärk. Kindlasti see ei tähenda, et me ei tööta selle nimel, et ka väiketootjad saaksid sektoris hakkama. Sektor liigub pidevalt edasi, aga ilma investeerimisvõimaluseta jääb tootja lihtsalt maha.
Noorte konkurentsieelis ongi see, et me oleme sunnitud oma toodangut väärindama mingi lisaväärtuse pakkumisega. Ma ei pea siinkohal silmas toote enda väärindamist, pigem kasvõi seda, et enda loo jagamisega antakse tarbijale lisandväärtust – kohalik ja puhas toit, mille tootmist on võimalik jälgida jms, või siis keskendudes toodetele, mis ei eelda meeletus koguses maaressursi olemasolu, et ennast ära majandada. Noorte seas on tihtipeale nende enda talu ja seal toimetamine juba see, mis lisaväärtust aitab tuua.
Mis motiveerib noori maaelu juurde (tagasi) tulema? Mis peletab ära?
Peletab ära see, et sektor iseenesest on raske. Eelnevalt sai räägitud sektoris toimetulemisest, aga peab ka arvestama, et põllumajanduses töötamine on omapärane. Siin ei saa eeldada, et sa töötad üheksast viieni.
„Hindade langetamist ma esmatootjate arvelt ei näe, kuna meie müügihinnad on isegi kuueaastase hinnatasemega üpris sarnased (just teravili). Hinnaralli kasusaajad on siin teistes kohtades, aga ma ei usu, et olulist hinnaalandust ka sealt tuleks ilma suurte poliitiliste otsusteta.“
Võib-olla see trend on Lääne-Euroopas rohkem juurdunud, aga noored soovivad ikkagi maal tegutseda. Maaelu on maagiline ja see annab teatud vabaduse. See side, mis inimesel loodusega tekib, on ainulaadne. Ma arvan, et paljud on unistanud maal elamisest ja linnaelust eemaldumisest.
Millised on noore põllumehe tulevikuväljavaated? Aga tarbija – näiteks valiku ja hindade – vaatest?
Tarbija vaatest on lihtne, kuna ostutrendid panevad paika selle, mida meil toodetakse või mis meil letis on. ELi pidev siht on toota kvaliteetset ja puhast toitu, mistõttu ma ei näe, et selles osas tarbija muretsema peaks. Letilt tuleb leida lihtsalt toode, mis kodumaist toidutootmist toetab.
Hindade langetamist ma esmatootjate arvelt ei näe – põllumajandustootjad ei ole hinnaralli mõju enda finantsnäitajates näinud, kuna meie müügihinnad on isegi kuueaastase hinnatasemega üpris sarnased (just teravili). Hinnaralli kasusaajad on siin teistes kohtades, aga ma ei usu, et olulist hinnaalandust ka sealt tuleks ilma suurte poliitiliste otsusteta.
Milline on teie enda talu praegune olukord ja millised tulevikuplaanid?
Eelnevalt olen keskendunud päris palju teraviljakasvatusele, kuna ma ise olen teraviljatootja. Kasvatan Kesk-Eestis u 260 hektaril nisu, otra, rapsi ja uba. Alustasin oma isa talu osalise ülevõtmisega. Kogutoodang jääb umbkaudu 600–700 tonni juurde.
Hetkel on eesmärk ellu jääda ja raskem periood sektoris üle elada. Tulevikuplaan on tootmine veelgi efektiivsemaks viia – näiteks uute tootmisviisidega või muutustega otsuste vastuvõtmise protsessis.
Mida sooviksite lõpetuseks rõhutada?
Sektoris on raske, aga lootusest ei ole mõtet veel loobuda. Me peaksime rohkem keskenduma üksteise abistamisele ja koostööle, ühiselt tegutsedes. Seda mitte ainult tootjate vahel, vaid ka tootjate ja riigi vahel. Eesti põllumajanduse ja maaelu elus hoidmine on meie ühine väärtus ja eesmärk, mille poole me koos püüdlema peaks.
NOORTE TOETUSED
Kui palju saavad noored põllumehed toetusi?
Vastab põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) toetuste rakendamise osakonna rakendusjuht Urmas Saarna (pildil).
PRIA on noortele suunatud toetusi maksnud pikemat aega, näiteks põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja investeeringutoetust juba alates 2008. aastast ning noore põllumajandustootja pindalapõhist toetust alates 2015. aastast. Üldiselt saab öelda, et noortele (st kuni 40-aastastele k.a) suunatud toetused on oodatud ning aastate jooksul on ka taotlejate hulk kasvanud.
Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse eelneval programmperioodil (2014–2020) on toetatud üle 800 noore ettevõtja ning välja on makstud ligi 40 miljonit eurot. Oma analüüsides oleme näinud ka seda, et toetust saanud noored jäävad põllumajanduse valdkonda tegutsema – 92% toetusesaajatest teenivad ka praegu põhitulu just põllumajandusest.
Uuemast statistikast, ELi ühise põllumajanduspoliitika programmperioodi 2023–2027 raames makstakse noortele nii noore põllumajandustootja pindalapõhist toetust (aastal 2025 taotleb toetust 480 klienti, toetuse eelarve on üle nelja miljoni euro) kui ka põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja soodustamise investeeringutoetust. Septembri alguses oli just esimene uue toetuste perioodi taotlusvoor ning taotlejate huvi oli väga suur – toetust küsis 246 noortalunikku 24,5 miljoni euro eest, sh Harjumaal 27 talunikku 2,7 miljoni eest. Märkimisväärne on, et taotlusvooru eelarve on seitse miljonit eurot, seega soovitud investeeringud ületavad eelarvet 3,5 korda. Kui paljudele toetus määratakse, selgub 2026. aasta jaanuaris.
Põllumajandusliku tegevusega alustamiseks taotletakse investeeringutoetust näiteks masinate soetamiseks, ehitiste ehitamiseks või renoveerimiseks, tootmise alustamiseks või ka istanduste rajamiseks, spekter on lai.
NOORTE HULK PÕLLUMAJANDUSES
Kas noori on praegu põllumajanduses vähe või arenguks piisavalt?
Vastab regionaal- ja põllumajandusministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna peaspetsialist Kätlin Roose.
Noorte arv maapiirkondades väheneb ning inimesed kipuvad kolima piirkondadesse, kus teenused on paremini kättesaadavad, sissetulekud kõrgemad ja töökohad atraktiivsemad. Eestis on alla 40-aastaste põllumajanduslike majapidamiste juhtide osakaal 17% kõigist majapidamiste juhtidest, mis viitab maapiirkondade elanikkonna vananemisele ja kahanemisele. Põllumajandussektor ei ole noorte jaoks piisavalt atraktiivne ning takistusteks on tihtipeale ressursipuudus, teadmiste ja oskuste nappus ning piisava mentorluse ja nõustamise puudumine vajalikul ajahetkel.
Noortele põllumajandussektorisse sisenejatele on loodud võimalus osaleda noorte põllumajandus- ja toidutootjate arenguprogrammis, mille raames pakutakse osalejatele tuge, et aidata noortel alustada äriplaanis kavandatud tegevustega ja need edukalt ellu viia, et kujuneks kestlik ja kasvav ettevõte. Programm toetab noort ettevõtjat erinevates ettevõtlusetappides: alates põllumajandusliku ettevõtlusega alustamise ettevalmistusest ja ettevõtte käivitamisest kuni kasvufaasi välja.
Eesti maaelu arengukava 2014–2020 rakendusuuring tõi esile kitsaskohad, et alustavatel noortel põllumajandustootjatel on raskusi tegevuste piisava kavandamisega, puudub selge visioon ning arusaam, kuidas ja kellele oma toodet müüa. Seetõttu jätkame ka ELi ühise põllumajanduspoliitika Eesti strateegiakava aastateks 2023–2027 raames kavandatud noorte ettevõtluse infopäevaga, mis sisaldab äriplaani koostamise tutvustust. See suurendab tõenäosust, et noored põllumajandustootjad jätkavad valdkonnas ettevõtjatena tegutsemist ning toetab põllumajanduse jätkusuutlikku arengut.
