Kooli alguse ning valimishooaja ülekuumenemisega kipuvad pähe igasugused mõtted. Näiteks valedest. Me ju kõik teame, kuidas tegevpoliitikkond – vähemalt suurem ja totram osa sellest – ühekorraga aktiviseerub, justkui hakati sagima ka Lollidemaal Nossovi raamatus “Totu kuul”.

Valedetektoriga jääks siin klassifikatsiooni ehitamisel hätta, see on liiga lihtne aparaat, mis teatab lihtsalt, kas keegi luiskab või mitte. Igapäevaste poliitvalede maailm on palju keerulisem, see on keerulisem kui ükskõik missugune kirjandus, film või teatritükk. See on eritasandilistest infokildudest läbi kasvanud ja sõlmjas lihakäntsakas. Umbes selline, nagu oli lehm Jaroslav Hašeki Švejkis, mis keetes läks üha kõvemaks, kuni oli portselankõva ning kokk seda proovides omal hamba ära murdis.

Seoses valede ja luiskelugudega kangastub mulle iga kord kooli algus. Ikka seepärast, et ühtäkki vilksatab peas see, kuidas lapsed luiskama kipuvad, kui on otsustanud kellegiga manipuleerida. Näiteks kui ei taha mõnda tundi minna, kui mõni õpetaja on vastik või trenn ei meeldi. Siis tulevad hästi lahedad põhjused – reeglina puhas kirjandus.

Mäletan ise, et kui lapsena oli klaver harjutamata, mistõttu ei tundunud kuigi veetlev klaveritundi sattuda, ajasin klaveriõpetajale mingit kohutavat pada, miks ma tulla ei saa. Ükskord 1982. aasta sügisel – inspireerituna Leonid Brežnevi surmast ja telekas nähtust – oli mul sihuke jutt, et Nõmme ristmikult sõitis mööda nii pikk matuserong, mis kestis kuni klaveritund juba läbi oli… Ja nii ma tundi ei jõudnudki. Pehmelt öeldes ju täitsa sõge loba, eksju? Aga endale tundus küll, et normaalne vabandus, küll õpetaja (ta nimi oli Taivo Lest, muuseas alles mõni kuu tagasi tuli välja, et sama õpetaja õpetas ka Peeter Volkonskit) ära ostab. Kõik on ju selge kui seebivesi, ikka tuleb ette tunnipikkuseid matuserongkäike. Olin väga üllatunud, et pedagoog Lest hirnus selle jutu peale justkui hobune. Mis üllatunud, isegi nördinud, võiks öelda, kuna olin oma jura juba isegi uskuma hakanud ning tundus väga ülekohtune, et õppejõud selles kahelda söandab.

Rikkis inimesed

Vot see juhtum on üksühele valimiseelsest poliitikast maha kirjutatud. Või poliitika sellelt juhtumilt, mine võta nüüd kinni. Ma vaatan hämmastusega, kuidas enne valimisi kandidaaadid ajust sõna otseses mõttes keema lähevad, pooljuhid peas kärssavad kõik läbi, inimene on rikkis mis rikkis ning ajab sellist soga suust välja, et kui mentaalselt kaineks saab, häbeneb ilmselt kogu ülejäänud elu. Või, noh, olgu – ei häbene, aga võiks küll. Kui ikka juba pool elu iga kahe aasta tagant silmagi pilgutamata valetama oled õppinud, tundub see uue tõena ning igasugune häbi hoiab ennast sinust kaugemale.

Ega see nii raske olegi, tuleb lihtsalt korraks mõttesse vajuda ning jätta meelde, et populism on pask.

Ma ei hakka analüüsima mingeid “Meie teeme” hüüatusi, see on lollimalegi selge, et antud kisa ei tähenda midagi. Lihtsalt mitte midagi. Väga mugav on kirjutada oma kangelaslukku asju, kui sa oled linnapea või mõni paks ametnik.

Hei!
Kuulge!
Joondu!
Valvel!
Mina tegin teile bussiliini! Mina avasin uue koolihoone ja kaevasin sinna basseini! Mina remontisin ära raamatukogu! Kes asfaldi terveks ravis? Mina!

Ja ta kipub unustama, et kõik eelmainitu ongi tema otsene töökohus. Ta saab selle eest palka. See pole kangelastegu, vaid töö. Töö. Igapäevane töö, nagu kõikidel teistelgi, ei midagi erilisemat.

Kas trollijuht röögib mikrofoni, et vaadake, kallid reisijad, paluks mulle eraldada preemiat, kuna tõin teid enneolematut kangelaslikkust ilmutades Mustamäelt kaubamaja juurde?

Kas õpetaja helistab kodus uksekella ning pajatab lastevanematele oma enneolematust päevast, kuna õpetas peretütrele selgeks korrutustabeli?

Kas müüja kõnnib raadiojaama ja seletab tund aeg otse-eetris, milline vägev võimüüja ta on – kogu või müüs ära?

Selline asi tunduks ju pehmelt öeldes idiootne. Ja nii ei suuda ma ka parima tahtmise juures mõista, miks peab oma vägitükkidest pasundama näiteks linnapea, vallavanem või mõni muu asjapulk, kui nad oma tavalist tööd teevad. Nad ju peavadki seda tegema, mida kuradit kangelaseepost etendada?

Lugege programme

Möönan, et on ka täiesti normaalseid poliitikuid, kes pidevalt Kroonikas ei poseeri, vaid tegelevadki asjadega, milleks nad sätitud on. Ilmselt on neid kordi rohkem kui märgata, sest üks valjuhäälne lollpea jätab märgi külge ka kõigile teistele. Ning üks valjuhäälne lollpea oskab valetada veel paremini kui mina lapsena matuserongkäigust, nimelt lubatakse selliseid asju, mis päikese all üldse võimalikud ei ole.

Pange nüüd tähele ja lugege programme. Normaalsed inimesed teavad justkui, et valimised, mis hoogsalt lähenevad, on kohalikud. Aga parteilistides ja paberites padratakse asjadest, mis on kas globaalselt ülemaailmsed või vähemalt üleriigilised ning millel pole kohaliku eluga mitte mingit pistmist. Kusjuures – need lubadused on ka ülejõu käivad. Jummal küll, ükski partei ei ehita tunnelit Soome, ei osta sadat uut lennukit või ei ehita teid neljarealiseks. Ning kohalike valimistega pole neil üldse mingit pistmist.
Mina kandideerin Tallinnas, aga loodan väga, et meil kõigil on üle Eesti niipalju tervet mõistust, et eraldada üksteisest ära muinasjutt, raju vale ning reaalsus.

Ega see nii raske olegi, tuleb lihtsalt korraks mõttesse vajuda ning jätta meelde, et populism on pask.