Neljateist aasta eest Eesti vetest esmakordselt avastatud kala on oma levikuala jõudsalt laiendanud. Muuga lahes on loendatud lausa kümme mudilat ruutmeetri kohta.
Mudil on algupäralt Kaspia ja Musta mere kala. Kaspia merest püüti teda omal ajal üle 50 000 tonni aastas.
Tartu ülikooli kalateadlase Heli Špilevi väitel levis mudil muuhulgas Moskva jõkke, ehkki ta on soojavee kala. Eestisse jõudis see liik tõenäoliselt Poolale kuuluva Gdanski lahe kaudu laevade lastvetega.
Esimene tabati 2002
„Esimene tõesti kindel leid on teada 2002. aasta 23. aprillist, mil üks Pärnu kalur selle liigi meie töötajale Heli Špilevile näidata tõi,“ ütleb Tartu ülikooli kalateadlane Markus Vetemaa.
„Kaluri nime, kes tookord mudila mulle määrata-ära tunda tõi, ma enam ei mäleta. Sellest on juba ka 14 aastat möödas,“ tunnistab Špilev. Kala pandi külmkappi hoiule.
Špilevi sõnul saadi Eesti esimene mudil kätte tindimõrrast. „Tema maos oli tindimari. Veetemperatuur oli sel ajal seal põhjas 7,1 kraadi. Kaalus ta 84,4 grammi ja tema pikkus oli 17,8 sentimeetrit ja ta oli kolmeaastane,“ räägib Špilev.
Pärnu kandis ei ole mudilal siiski kõige paremini läinud. „Pärnu lahes on ümarmudila käekäik kehv, sest seal leidub oluliselt rohkem looduslikke vaenlasi (ahven, koha) kui teistes rannikumere piirkondades,“ selgitab Tartu ülikooli merebioloog Andres Jaanus.
Kus mudilat Eesti vetest kõige rohkem leiab? „Hetkel põhjarannikul, kirderannikul ja Saaremaa lõunaosas,“ ütleb Tartu ülikooli kalateadlane Kristiina Nurkse, kes eelmise aasta maist käesoleva aasta juunini oli seotud projektiga „Ümarmudila levik Eesti rannikuvetes“.
Kriisipiirkond Muuga
„Esimesi piirkondi, mille liik vallutas, oli Tallinna lähedal asuvad lahed. Soome lahes ongi tema suhteline arvukus, võrreldes teiste liikidega, ilmselt kõige kõrgem,“ lisab Vetemaa.
„Esimesed suuremad signaalid tulid Muuga lahest. Ta on seal suure osa teisi liike välja tõrjunud,“ väidab Špilev.
„Esimesed mudilad püüti Põhja-Eestist just Muuga sadamast aastal 2005,“ selgitab Jaanus. „Kuna Muuga sadam on Eesti suurim kaubasadam, siis on üsna tõenäoline, et edasine levik saab alguse just sealt.“
„Juba mõni aasta hiljem oli ümarmudil võrgupüükides peenesilmaliste võrkudega (nn räimevõrgud) Muuga lahes kõige arvukam ja suurima biomassiga liik. Alates aastast 2010 on ümarmudila osatähtsus selliste võrkudega püügil ületanud stabiilselt 80% piiri, maksimumaastad olid 2013 ja 2014,“ jätkab Jaanus.
Kui palju mudilat Muuga lahes ikkagi on? „Kõnekas võib olla fakt, et sukeldumisel on Muuga lahes loendatud kuni 10 isendit ruutmeetri kohta,“ ütleb Jaanus.
Poolt ja vastu
„Reaalset kahju ökosüsteemile ei ole registreeritud,“ väidab Nurkse ümarmudila kohta. „Meie inimesed, eriti vene rahvusest inimesed, on hakanud teda sööma. Ütlevad, et väga hea supi saab. Ka praadida pidi hea olema. Mina ise ei ole tõesti teda maitsta proovinud,“ räägib Špilev.
Vetemaa on teist meelt. „Ümarmudila nagu iga teisegi võõrliigi ohtlikkus seisneb selles, et ta on konkurendiks olemasolevatele liikidele. Eeskätt toidukonkurendiks põhjaselgrootutest toituvatele liikidele, meil näiteks lest. Samas konkureerib ta ilmselt ka sobivatele elupaikadele, tõrjudes väiksemaid kalu, nagu meil võldas, koetud marja vahetust lähedusest eemale. Lõpuks võib ümarmudil süüa ka teiste kalaliikide marja ja noorkalu,“ hoiatab Vetemaa.
„Röövkalana on ümarmudil võimeline hävitama kogu merepõhja elustiku, kellest jõud üle käib. Isiklikud püügikogemused on siiski näidanud, et peale ahvena võib väiksemast mudilast jagu saada ka lest, kes on põhjaeluviisilise kalana ümarmudila peamine toidukonkurent meie rannikuvetes,“ väidab Jaanus.
Mudila arvukuse piiramiseks soovitab Jaanus vähendada kalameeste püügisurvet ahvenale. „Teoreetiliselt peaks mudilat ohjeldada suutma ka tursk, aga tema levik sõltub soolasema ja hapnikurikkama vee olemasolust. Praegune seis selleks erilist optimismi ei jaga, sest läbi Taani väinade toimunud Põhjamere vee sissevoolud pole viimasel paarikümnel aastal Eesti veteni jõudnud,“ ütleb Jaanus.