Pühapäeval jõuab kätte kohalike omavalitsuste volikogude valimiste päev. Või kas nii ikka saabki enam öelda? Paljude jaoks on see päev juba möödas – tervelt neljandik valimisõiguslikest on oma valiku tänaseks teinud! Pühapäeva muudab eriliseks pigem see, et valimistulemustele tõmmatakse sel päeval joon alla.
Vaatamata inimeste valimiskäitumise olulisele muutumisele on valimiskorraldus ja -reeglid valimiste päeval jäänud endiseks. Eks proovige näiteks pühapäeval valimisjaoskonnas oma valimissedelit keset valimisjaoskonda kõigile nähtavalt laua peal täita või koos abikaasaga valimiskabiini siirduda. Kohe sekkub hoolas valimisjaoskonna töötaja, kes toonitab, et valik tuleb teha valimiskabiinis ja privaatselt.
Ometi võis kogu eelmise nädala oma valikuid eksponeerida nii kooli- kui ka töökaaslaste ees või koguni öösel pubis õlleseltskonnas aega veetes. Ma ei kahtle sugugi e-valimiste arvutisüsteemide usaldusväärsuses, küll aga tekitab küsimusi kõik see, mis toimub enne hääle arvutivõrku jõudmist. Rahvaesinduse valimine võiks olla siiski pisut erinev protseduur kassipiltide laikimisest näoraamatus.
Kelle kätte rahakott?
Kui valimiste päeval on keelatud valimiskampaaniat teha, siis eelvalimistel osalejate valikutele pakkus tausta hoogne poliitiline kihutustöö. Valimisteemaline tingel-tangel, kus peatähelepanu on nihkunud sisult vormile, võis vähemkogenud valijail valimiste tegeliku mõtte sootuks hägusaks muuta. Valimised võivad nii hakata tunduma pelgalt meelelahutusliku üritusena, kus peaküsimuseks on „kes võidab keda?“, mitte aga „miks, mida ja kuidas teha, et meie elu paremaks muutuks?“ Hea, et vähemalt sellele osale valijaist, kes valimispäeval jaoskonda hääletama lähevad, on loodud valiku tegemiseks suuremat süvenemist võimaldav õhkkond.
Ent küllap tuleb ka pühapäeval valimiskastide juurde erineva suhtumisega inimesi – nii neid, kes annavad oma hääle pärast tõsist kaalutlemist ning kandidaatide ja valimisnimekirjade lubadustega tutvumist, kui ka neid, kelle sedel langeb valimiskasti mõtlematult ja juhuslikult – olgu see siis mõjutatud kandidaadi klantsfotost või kaubanduskeskuse juures jagatud pastakatest-kompvekkidest.
Oma hääl tasuks anda kandidaadile, kelle kätte valija oleks valmis vajadusel usaldama oma isikliku rahakoti.
Ometi oleks väga tähtis, et valija teadvustaks enesele valimiste tegelikku eesmärki. Mulle meeldis väga eelmiste riigikogu valimiste eel Annika Uudelepa poolt välja öeldud mõte, et valimiskampaaniasse tuleks suhtuda nagu tööintervjuusse. Me otsime ju inimesi, kes järgneva nelja aasta jooksul peavad tegema tööd kõigi omavalitsuse elanike ootustest ja vajadustest lähtuvalt. Seetõttu peaks valija oma häälega toetama just seda valimisliitu või erakonda, kelle tegevusest ta tõesti oma huvidele parimat toetust loodab ning kelle usaldusväärsuses ja teovõimes ta kindel võib olla.
Võib-olla aitaks paremat valikut teha järgmine mõttekäik. Töötav inimene maksab viiendiku oma töötasust tulumaksuks. Sellest rahast finantseeritakse nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse toimimist. Oma hääl tasukski anda sellele kandidaadile, kelle kätte valija oleks valmis vajadusel usaldama oma isikliku rahakoti, olles veendunud, et tema usaldust ei kuritarvitata ja raha asjata ei raisata. Kui palju on praegu omavalituste eesotsas selliseid inimesi, kelle puhul selles võib kindel olla?
Tunnuseks upsakus
Valimiste päeval on küll esiplaanil valija vastutus oma valikute eest, kuid hinnata tuleks ka seda, millist vastutust valijate ees on põhjust oodata valituks osutunutelt. Valituks saamine ei ole preemia, vaid kohustus. Enesestmõistetav on see, et mandaadi pälvinud peavad hakkama oma lubadusi ellu viima.
Kuid veelgi olulisem oleks, et volikogude liikmed hoiaksid alal enda ja valijate vahele valimiste tulemusel tekkinud usaldussidet ning väldiksid võõrandumist. Mõistagi on vajalik, et volikogu liige oleks kursis erinevate valdkondadega omavalitsuse tegevuses, kuid veelgi tähtsam on see, et ta tunneks inimesi, mõistaks nende igapäevaelu probleeme ja oleks kursis rahva ootustega.
Omavalitsuse igapäevane toimimine on ju võimalik ka professionaalsetel ametnike toel, usaldust hoida ja tagada saavad aga vaid need, kellele on antud mandaat. Võib ju välja mõelda selliseid põnevaid mobiili-äppe valijate ja valitute suhte toimivana hoidmiseks nagu tegi Savisaare ja Tegusa Tallinna valimisliit. Kuid mitte taoliste tehniliste vidinate puudumise tõttu ei ole mitmed tänased omavalitsused oma valijatele võõraks jäänud. Enamasti puudub neil lihtsalt tahe ja valmisolek inimestega rääkida, neid asjadega kursis hoida, neilt nõu küsida.
Mis teha – tänase Eesti poliitilise kultuuri üks tunnusjooni on upsakus. „Mul on nüüd mandaat ja voli otsustada, kuidas asjad peavad käima,“ on selliste poliitikute lipukirjaks. Uus „poliitiline klass“ peab enda ülalpidamist maksumaksjate poolt võõrandamatuks privileegiks, kuid kipub seejuures unustama kohustused, mis selle tasu vastuvõtmisega peaksid kaasnema. Opositsiooni jäänud konkurendid tasalülitatakse, rahva arvamust ei kuulata.
Kuid valituks osutumine ei tähenda volitust hakata tegema otsuseid ainult iseenese, oma erakonna või valimisliidu tarkusest lähtudes. Poliitika on eestvedamise kunst, saadud mandaat tähendab kohustust olla erinevate huvigruppide kokku toojaks, arutelude eestvedajaks ja kompromisside otsijaks kohalike kogukondade, omavalitsuse ja kogu riigi üldist hüve silmas pidades. See on märksa keerulisem töö kui lihtsalt oma valimisprogrammis näpuga järge ajada ning antud lubadusi täita.
Kui valimiste päeval nii valijad kui valitavad hetkeks valimiste mõtte, omavalitsuse tegevuse eesmärkide ja oma ootuste ja huvide üle järele mõtlevad, sünnib sellest loodetavasti Eesti elu edasi viiv valimistulemus.
