Üks aasta pakib jälle kohvreid. Et anda järgmisele ruumi tulla. Ja nagu head tuttavat teele saates ikka, mõtled, mida talle hüvastijätuks öelda.

Oli aasta nagu ameerika mäed – nii ütleksingi lahkuvale. Alustasime sõitu tasapisi, allamäge, minoorses toonis. Tooni andis juba kaks aastat kestnud koroona, millel nagu ei paistnudki põhja tulevat.

24. veebruaril maailm muutus, kahjuks mitte paremuse poole. Märksõna „Covid-19” asendus märksõnaga „sõda”. Terve maailm jälgis – nagu viimased nädalad jalgpalli – kuidas üle Ukraina piiri veerenud Vene tankid aina lähenesid naaberriigi pealinnale.

Okupandid lootsid, et Ukraina juhtkond kas alistub või põgeneb. Kreml paneb seejärel omad valitsema, lääneriigid vaatavad seda vaikides pealt, Joe Biden ja von der Leyen teevad mõne avalduse… Ja ongi kõik, midagi ei juhtu ja… elu läheb edasi. Nii nagu läks pärast Gruusiat, Krimmi ja Süüriat.

Paraku nii ei läinud. Ei murdunud Ukraina president ega rahvas. Ka lääneriikide ühtsus jäi püsima. Sõjalist abi hakkasid andma esmalt Baltimaad, Poola ja Tšehhi, siis juba suured tegijad eesotsas Inglismaa, USA ja Prantsusmaaga. Kõik läks vastupidiselt Kremli plaanidele.

Aprilli alguses taganesid tankid Kiievi alt, võttes kaasa kokkuröövitud kodutehnika ja naiste pesu. Siis põgeneti Harkivi alt, Hersonist… Maha jäid purustatud linnad, massihauad, piinakambrid. Ja ka okupantide endi laibad.

Meid on kuulda võetud

Sõjal on sõja hind. Inimelud. Aga kümme kuud, mis see sõda kestnud, on Euroopa õppinud üht – see ei ole ainult Ukraina sõda. Meie, eestlased ja teised baltlased ning poolakad teadsime seda kohe. Nüüd on sellest aru saanud kogu maailm, ennekõike Lääne-Euroopa. Sest meie hääl kõlab Euroopas jõuliselt.

Olgu selle tõestuseks ainult tõik, et NATO on muutnud peale Kaja Kallase sõnavõtte oma kaitsekontseptsioone. Tunnistuseks on Eestis baseeruvate vägede suurem hulk ja kahjuks ka lahing Nursipalu harjutusväljaku laiendamise pärast kohalike ja kaitseministeeriumi vahel.

Mainekas rahvusvaheline ajakiri Politico tunnustas aga meie peaministrit Kaja Kallast, arvates ta tänavuste aasta mõjukamate Euroopa liidrite hulka. Järjekindluse, julguse ja sõnaosavuse eest. Kiitus Kaja Kallasele tuli isegi idanaabrilt: Maria Zahharova, Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja, nimetas Kaja Kallast pronkssõduri demonteerijaks, kümne miljoni riisujaks ja fašistliku kaitseliidu ülema pärijaks. Väga auväärne tiitel, võttes venelaste lahmivat kriitikat kiitusena.

Putini hääl kõrbes

Rääkides küll asjadest Eestis, ei saa me ikkagi sõjast üle ega ümber. Muidu tasakaalukalt kulgenud majanduses hakkasime hinnatõusust rääkima kohe sõja alguses. Esmalt bensiini, siis gaasi, lõpuks elektrihinna tõusust. Põhjamaade elektribörsi ehk Nord Pooli andmetel maksime tänavu maikuus keskmiselt 48,42 eurot megavatt-tunni eest. Aasta tagasi oli mais elektrihind 25,02 eurot megavatt-tunni eest. Seega pea kaks korda odavam.

Aga juba selle aasta maikuu keskel tegi elektrihind hoopis ootamatu hüppe, tõustes börsil mitmel päeval üle 250 euro megavatt-tunnist. 17. augustil, kella 18 ja 19 vahel tegi elektri börsihind absoluutse rekordi, tõustes ennenägematu 4000 euroni megavatt-tunni eest. 4000 eurot on ka Nord Pooli reeglite järgi hinnalagi.

Ka päeva keskmine hind oli kolmapäeval, 17. augustil rekordiliselt kõrge – 682,05 eurot megavatt-tunni eest. Sama kõrge hind oli ka Lätis ja Leedus. Soomes on samal ajal elektri hind 305 eurot MWh eest.

Eesti Energia põhjendas ulmelist hinnatõusu ennekõike sõja, oluliselt kallinenud CO2 emissiooni, samuti madala veeseisuga Norra jõgedes ja nõrga tuulega Eesti taeva all – tuulegeneraatorid ei tööta. Selge, et need põhjendused ise olid sama nõrgad kui augustikuu tuulgi. Tegemist oli pigem Eesti Energia ja Eleringi ehk meie elektriga varustajate valearvestuste ja tegemata tööga. See pidi saama karistatud.

16. oktoobriks kutsus EKRE inimesi Vabaduse väljakule üldrahvalikule meeleavaldusele, kus Martin Helme sai kokkutulnuile teatada: „Elektri on kalliks teinud Kallas ja von der Leyen, mitte Putin”. Aga see kõlas juba Putini häälena kõrbes – oodatud rahvamasse seda kuulamas ei olnud.

Vabariigi valitsus – seekord ühe koalitsioonipartneri, Isamaa eestvõttel – oli EKREst seekord ette jõudnud. 1. oktoobrist kehtib meil valitsuse poolt füüsilistele isikutele ja väikeettevõtetele kehtestatud universaalteenus ehk riiklikult reguleeritud hinnaga elektripakett. Selle hind – 19,72 eurot megavatt-tunnist – rahuldas ka kõige suuremaid vabariigi valitsuse kritiseerijaid. Rahul pole ainult ülikasumeid teeninud energiatootjad.

Mõeldes kodutanumale

Kui Eestimaal kõik kenasti kulges, ei saanud Harjumaalgi halvasti minna. Oleme ikkagi Eestimaa vedur. Seda igas mõttes – siinne suurim elanike arv annab ka lõviosa Eesti sotsiaalmajanduslikust koguproduktist, siinsed ettevõtjad on kõige ettevõtlikumad, siinsed…

Harjumaa aasta tegu ‘22 on ka Eestimaa aasta tegu – Paldiskisse rajati LNG terminal aasta võrra lühema ajaga kui seni kuskil mujal maailmas seda suudetud on. Kuigi sinna pole veel ükski veeldatud gaasi vedav laev sildunud, on see rajatis ometigi jälle suur samm Eesti sõltumatu energiapoliitika suunas.

Terminali rajaja, Alexela juht Martti Hääl ütles 22. novembril auhinda vastu võttes: need loorberid ei kuulu üksnes mulle… Viimsi Artiumis, kadestamisväärselt modernses haridus- ja kultuuritemplis, kus auhindu jagati, oli sel päeval koos rohkem kui 200 harjumaalast.

Samas kõmisesid Ukrainas kahurid, lendasid kuulid, droonid ja raketid. Hukkusid inimesed, pihta sai tsiviiltaristu. Sõja alguses ei rünnanud okupandid enamasti tsiviilobjekte, elumajad ja koolid said pihta juhuslikest tabamustest.

Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud. Kui sõjaväljal edu ei suudetud saavutada, määras Kreml oktoobrikuus „erioperatsiooni“ juhtima Süürias tsiviilelanike ja -objektide massilise hävitamisega silma paistnud kindral Sergei Surovkini. Nüüd rakendab Surovkin Süüria kogemusi Ukrainas.

Ja just seal, tule all olevates Ukraina linnades ja steppides otsustatakse lähikuudel Euroopa tulevik. Kas Euroopa kasvab suuremaks ühe suure ja sõltumatu, tugeva omanäolise riigi võrra või laieneb kurjuse impeerium. Selle pärast peame oma tulevikule mõeldes mõtlema ka Ukraina olevikule. Kihutame ikka nagu ameerika mägedes, teadmata täpselt, mis meid ootab.