Mida teha siis, kui kuskil aianurgas podiseb kährik või pööningule on end peitnud nugis? Või on kärnas rebane end majanurka sättinud ning keeldub lahkumast? Või korraldab kobraste koloonia sinu maadel omaalgatuslikku puude langetamist?
Kuigi ulukid, kes eramute lähedale satuvad, pole tavaliselt suured, ei tihka paljud meist ise midagi teha – metslooma puhul ei tea ju kunagi, kuidas ta käitub ning pisiulukid on tavaliselt nii kiired ja kavalad, et nende tabamiseks on vaja oskajat abikätt.
Selliste juhtumitega tegelemiseks lõi Jõelähtme vallas elav Marko Olop umbes kuu aega tagasi ühemehefirma Jäägriabi OÜ. Tegelikult on ta metsloomade ja lindude põhjustatud probleemidega tegelenud juba aastaid, kuid lepingu sõlmimiseks Tallinna linnaga oli vaja juriidilist keha ja nii sai loodud firma. „Mul oli see mõte juba varem, nüüd lihtsalt sai see kiirkorras ära tehtud,“ ütleb Olop. „Varem tegelesin sellega nagu hobiga, aga siis vaatasin, et tööd on nii palju ja kulud nii suured.“
Siis saigi ta kokkuleppele Tallinna linnaga, et asub sealsete juhtumitega tegelema. Ta on ainuke teadaolev firma, kes tegeleb pealinnas metsloomadega. Samamoodi toimetab Olop ka Viimsi ja Jõelähtme vallas. Kui tuleb väljakutse mõnest teisest Harjumaa otsast, läheb ta ikkagi kohale – kutsuja peab lihtsalt arvestama, et kütusekulu tuleb kinni maksta.
Metsloomade aedadest minematoimetamine on ainult osa tema teenustest – samamoodi koristab mees maanteedelt allaaetud loomi ja linde ning tegeleb juba aastaid kobraste arvukuse vähendamisega ja kopratammide lammutamisega.
Mingid Vanasadamas
Mida rohkem tungib inimasustus läbi endiste metsade loomade asualadele, seda rohkem kohtab metsloomi ka inimeste majapidamiste lähedal. Harjumaal ja Tallinnas on arusaadavalt selliseid juhtumeid palju. Nõmmel, Viimsis, ja eriti Kakumäel, ütleb Olop. Loomadel on raske kohaneda sellega, et nende maad on nüüd inimeste käes ja nii nad majadesse ja aedadesse satuvadki. „Loom harjub inimesega ära ja lõpuks on paratamatu, et ta elabki sul pööningul,“ muigab Olop. „Kahju, mida väikeulukid majades teevad, on ikka väga suur, minu jaoks lausa arusaamatult suur – katusekiled näritakse nugise poolt puruks, niiskus pääseb sisse, kõik hakkab hallitama ja maja ongi tuksis.“ Kuivõrd linnaline omavalitsus, näiteks Tallinn, vastutab metsloomadega tegelemise eest, usub Olop, et ka esimesed kohtulahendid võivad varsti tulla.
Üsna omapärane asi juhtus eelmisel aastal Tallinnas Vanasadamas, kus jahtide omanikud avastasid ühel hetkel, et keegi käib nende paate rüüstamas – istmed olid puruks näritud, plastiktooted, kuhu vähegi võimalus hammas sisse lüüa, olid rikutud. „Eesti Jahimeeste Seltsist pöörduti minu poole, alguses lõõbiti, et mine püüa see üks mink sealt sadamast kinni, aga nüüd olen juba poolteist aastat seal sadamas käinud ja asjale lõppu ei näi,“ kirjeldab Olop. Tänaseks on ta sealt kinni püüdnud 16 minki, ühe nugise ja kolm kährikut. Kõlab uskumatult? Olop ise arvab, et väikeulukeid meelitab sadamasse saagile kajakapeleti, milles kasutatakse kajakate hädakisa.
Varastavad teedelt loomi
Marko Olop on oma 43 eluaasta jooksul 31 aastat jahil käinud, vähemalt nii ta mäletab. Praegu on ta ka kohaliku jahiseltsi juhataja. Kogemus pikast jahimehe praktikast on elusloomade püüdmisel hindamatu, kuid lisaks koristab ta teedelt ka loomade korjuseid. Neid, nagu igaüks maanteedel sõitja teab, on kevadest sügiseni teedel omajagu. Olop räägib, et ainuüksi eelmisel aastal jäi Jõelähtme vallas auto alla üheksa põtra, kümmekond metssiga ja paarkümmend metskitse. Riigiteedelt koristavad auto alla jäänud suuruluki kohalikud jahiseltsid ja väikeulukite puhul on selleks maanteeamet. Paraku nad seda ei tee ning see ajab Olopil väheke harja punaseks. „See on nende poolt alatu, et nad ei tee seda – metsloom sõidetakse teel alati paberiks,“ räägib ta.
Kuid esineb ka teist äärmust – auto alla jäänud loomad kaovad teedelt liiga kiiresti, enne kui kohalik jahiselts jõuab sündmuskohani. „Meie piirkonnas on väga levinud, et auto alla jäänud ulukid pannakse pihta – põdrad, metskitsed ja metssead. Inimesed on hakanud ulukiliha hindama. Kui sa kohe ei reageeri, kui keskkonnaamet helistab, siis oled ulukist põhimõtteliselt ilma,“ jutustab Olop ja räägib loo ühest põdrapullist, keda kohalikud jahimehed olid suurte sarvede pärast mitu korda luuramas käinud. Ühel hetkel jäi too aga auto alla ning kui sündmuspaigale jõuti, oli keegi pulli juba minema viinud.
Trofeed trofeedeks, Olop leiab, et ulukipiirdeid peaks maanteedel rohkem olema. Eriti põdrad on maanteedele sattudes liiklejatele eluohtlikud. Igal kevadel on metsloomadel suurem ränne, kuna talvitutakse teistes piirkondades kui suvel, ütleb Olop, ja praegu ongi see aeg, mil hakatakse liikuma oma suvistesse elupaikadesse. Siis peaks ka Jäägriabil kõige rohkem tööd olema.
