Timo Suslov, Riigikogu liige (Reformierakond): õpetajate palgatõusu võti on reformides
Jõudmaks eesmärgini tõsta õpetajate palk 2027. aastaks 120 protsendile Eesti keskmisest, tuleb teha hariduses reforme ja korrastada koolivõrk.
Läinud esmaspäeval, 22. jaanuaril algas Eestis midagi nii erandlikku nagu streik. Õpetajad on välja kuulutanud tööseisaku, mille eesmärk on saavutada 2027. aastaks palgatõus, mis vastaks 120% Eesti keskmisest.
Palk tõusnud 40%
Olen minagi seisukohal, et õpetajad peavad saama oma töö eest väärilist tasu. Valitsus on teinud pingutusi, et õpetajate sissetulekut suurendada ja äärmiselt pingelises eelarveseisus lisaraha leida. 2023. aastal tõusis õpetajate palk 24% ning ka tänavu on õpetajad pea ainsad riigitöötajad, kelle arvestuslik keskmine palk tõuseb 5,7% ehk 2164 euroni kuus ning alampalk 3,1% ehk 1803 euroni kuus.
Eesti suunab sel aastal haridusele 6,2 protsenti SKP-st, mis on ligi 30 protsenti rohkem Euroopa Liidu keskmisest.
Õpetajate palk on viimasel viiel aastal kasvanud 40%. Lisaks kaob 2025. aastal maksuküür, mis suurendab õpetajate sissetulekuid saja euro võrra kuus. Teisalt ei saa mööda vaadata faktist, et nii Eestis kui ka maailmas on väga keerulised ajad ning see seab oma piirid.
Haridusse 6,2% SKP-st
Eesti riik investeerib haridusse eeskujulikult. Kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt investeerivad haridusse 4,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eesti suunab sel aastal haridusele 6,2 protsenti SKP-st, mis on ligi 30 protsenti rohkem kui Euroopa Liidu keskmine. Oleme selle numbriga Euroopa Liidus esirinnas.
Aga kuidas me seda raha kasutame? Kas peame sellega üleval pooltühje koolimaju või suuname selle õpetajate palkadesse? Selleks, et haridusele suunatav raha jõuaks rohkem õpetajate palkadesse, tuleb teha reforme. Võtmetähtsusega on siin koolivõrgu korrastamine, milles on oluline roll ka kohalikel omavalitsustel.
Statistika kinnitab, et nendes omavalitsustes, kus on korrastatud koolivõrk, saab maksta õpetajatele kõrgemat palka. Meil on häid näiteid omavalitsustest, kus õpetajate palk on juba rohkem kui 120–130% riigi keskmisest. Harjumaal näiteks Jõelähtme, Saku ja Harku vallas ning Maardus ja Keila linnas. Jõelähtme vallas on õpetaja palk 130,9% Eesti keskmisest, Saku vallas 127,2%, Maardu linnas 126,7%, Keilas 124% ning Harku vallas 121,3%. Need omavalitsused on oma koolivõrgu korda teinud.
Murekoht on Tallinna tegevus. Riik eraldab 2024. aastal Tallinnale põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate palkadeks 121 miljonit, arvestuse aluseks on õpetajate 3470 ametikohta. Haridussilma andmete alusel maksis Tallinn 2023. aasta septembris palka 3166 õpetaja ametikohale, so 8,76% vähemale ametikohale kui riik Tallinnale maksab. See tähendab, et Tallinna linnavalitsus jätab koolidele edastamata 304 õpetaja ametikoha palga. Seda võiks usinasti meeleavaldustel osalev pealinna linnapea põhjendada.
Reformid, reformid…
Võti on reformides, mida ei saa enam edasi lükata. Alustame juba täna. Lisaks on Reformierakond juba ka teinud mitte ainult õpetajatele, vaid kõikidele keskmist palka teenivatele inimestele otsuse, et kaob astmeline tulumaks. 2025. aastast kaob Reformierakonna eestvedamisel maksuküür, mis jätab samuti õpetajatele rohkem raha kätte: 1803 eurot kuus teenivale õpetajale jätab maksuküüru kaotamine aastas 912 eurot rohkem kätte.
Keskmise ehk 2164-eurose kuupalgaga õpetajale jätab maksuküüru kaotamine aastas 1344 eurot rohkem kätte. Kokkuvõtteks tuleb alustada reformidest, mis lahendaksid suurema hulga probleeme. Ka palgamure.
Urve Palo, poliitik (Isamaa): valitsuse hoolimatus läheb ühiskonnale kalliks maksma
Mullustel parlamendivalimistel lubati tõsta õpetajate palgad vähemalt 120 protsendini Eesti keskmisest. Nüüd, kümme kuud hiljem, oleme olukorras, kus õpetajad streigivad, majandus on sügavas stagnatsioonis ning riigikassa tühi.
Parafraseerides tuntud lastefilmi „Nukitsamees“, oli paar päeva enne valimisi justkui kõik üle ja mõned päevad peale valimisi, kõik puudu. Sajad miljonid, mis kuluvad aastas hirmkalli ja ühiskonna sidusust mitte toetava valmislubaduse – tulumaksureformi elluviimiseks – on olemas, aga kümmet miljonit õpetajate palkade tõusuks ei leita. Kas pole küsimus mitte prioriteetides?
Nagu absurditeater
Valitsusliikmete meedia vahendusel toimuv omavaheline sõnasõda ja peaministri soovitus hakata õpetajatel automaksu eestkõnelejateks, meenutab nukravõitu absurditeatrit, millele paraku oleme kõik pileti ostnud. Ei saa ühe käega heaks kiita riigieelarvet, et siis teisega kuu hiljem siseopositsioonina selles sisalduvat kritiseerida.
Meie rahaga etendatakse halvasti dramatiseeritud ja hooletult ette kantud lavatükki. Mul on siiralt hea meel, et õpetajad otsustasid seljad sirgu lüüa ja selgelt välja öelda: „Meile aitab!“. Streigiotsusele eelnesid arvukad võimaluste andmised, et näitetrupp nimega „valitsus“ ennast kokku võtaks ja vabanduste asemel, miks ei saa õpetajaskonnale antud lubadust täita, lahendusi otsiks.
Vana juttu sellest, et meie koolivõrk vajab korrastamist ja palgaraha allikad peituvat seal, ei saa kuidagi tõsiselt võtta. Esiteks, koolivõrku ei korrastata ühe aastaga, see on pidev ja ajas muutuv protsess. Nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Koolivõrgu arendamisega peavad nii kohalikud omavalitsused kui ka riik pidevalt tegelema, kuid kohe kindlasti pole õiglane panna koolivõrgu vahendeid ja õpetajate palgaraha ühte patta. Sellisel juhul ei teki raha palkade tõstmiseks mitte kunagi, ikka on vaja veel optimeerida ja „korrastada“.
Haridus tähendab investeeringut
Teiseks, haridussüsteemi optimeerides tuleb silmas pidada et haridus ja tervishoid ei ole valdkonnad, mida saab rajada lühiajalisel kulu-tulu põhimõttel, vaid tegu on investeeringuga. Mõlema puhul kaasnevad iga otsusega sotsiaalmajanduslikud mõjud, mille puhul kehtib reegel „Kümme korda mõõda, üks kord lõika“.
Vana juttu sellest, et meie koolivõrk vajab korrastamist ja palgaraha allikad peituvat seal, ei saa kuidagi tõsiselt võtta.
Loosungiga „maakoolid kinni“ ei saavuta me muud kui seda, et maapiirkonnad tühjenevad veelgi tempokamalt inimestest, sest lapsevanemad teevad oma otsuseid laste huvisid silmas pidades ja seda pikaajalise vaatega. Kui käib pidev jutt selle ümber, et maakoolid on kallid ja ei tasu riigile ära, siis jätab noor pere pigem maale kolimata või otsib uue kodu linna, isegi kui töökoht ja soov maal elada on olemas. See kõik ei teeni aga pikaajaliselt ei Eesti julgeoleku- ega demograafilisi huve. Inimeste heaolust rääkimata.
Omavalitsused, tulge appi!
Mis puutub õpetajate poolt lisaks palgale välja toodud murekohtadele suurest töökoormusest ja kvalifikatsioonist mitte sõltuvast palgast, siis nendes küsimustes saavad lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile palju ära teha kooli juhtkond koostöös kohaliku omavalitsusega.
Oluline on, et pedagoogide koormuse arvutamisel arvestatakse asjaoluga, et järjest suuremat väljakutset pakuvad meie õpetajatele nii erivajadustega kui ka eesti keelt mitte emakeelena rääkivate laste arvu kasv klassides. Need lapsed vajavad aga eraldi tähelepanu ja pingutust, mis omakorda eeldab, et õpetajal jääb aega nii tunni ette valmistamiseks kui ka eneselaadimiseks.
Kurnatud ja läbipõlenud inimene teeb kurja oma tervisele ning ei ole võimeline pakkuma oodatud hoolt ja tähelepanu. Juhul, kui streik lõpeb ilma kokkuleppeta ja sedamoodi paraku hetkel paistab, siis kaotajaks on kogu ühiskond, mitte üksnes õpetajad. Ainuke võitja on ehk valitsus, kes on asetanud ennast juba mõnda aega tagasi ühiskonnast väljapoole.
