Metsanduse ringkond on aastaid kokku puutunud agressiivsete või ebaausaid võtteid kasutavate metsaostjatega, keda siseringis nimetatakse mõnel juhul ka “kährikuteks”. Seepärast tasub aeg-ajalt üle korrata, millised on agressiivse metsaostja töövõtted, kuidas ebameeldivatest ostjatest hoiduda, mida ise teha selleks, et oma metsa paremini tunda ning kelle käest oma metsa müügi asjus nõu võiks küsida.
Kährikuteks nimetatakse inimesi, kes ei pea kinni oma lubadustest või petavad metsaomanikku. Tihtipeale me ei saagi pettusest teada enne, kui see on juba toimunud. Asudes tehingu järgselt uurima metsamaa tegelikku väärtust ning võrdlema seda tehingu hinnaga. Aga on ka väga palju väikeettevõtjaid, kes ei saa lihtsalt oma tööga hakkama või teevad seda lohakalt.
Ebameeldivate või pealetükkivate küsimuste esitamise või metsaostu soovi ja pakkumiste tegemise puhul olen soovitanud metsaomanikele enne vastuse andmist või otsust mets maha müüa, küsida nõu metsaühistult. Samuti on oluline iga agressiivse kõne või ka e-kirja peale kokku koguda andmed ehk siis see, mida täpselt ja mille eest pakutakse. Võimalusel võiks küsida pakkujalt pakkumine ka kirjalikult, et seda saaks hiljem teadjamatega koos arutada ja hinnata, kas pakkumine on õiglane. Võib ka nii olla, et väga hea pakkumise teeb aus ettevõtte, aga metsaomanikul endal lihtsalt puudub ülevaade hinnapoliitikast ning ettevõtetest, kes turul tegutsevad. Soovitan küsida, kes tegi pakkumise, mis hinnaga ja mille peale. Ja teine väga oluline aspekt on see, et kas soov metsa müüa oli juba enne ostusoovi esitamist või tuli see mõte pärast pakkumise saamist. Kokkuvõtvalt polegi ehk selle teema puhul oluline keskendumine ainuüksi kährikutele, vaid hoopis sellele, et metsaomanik pole valdkonnast piisavalt teadlik ja laseb endale seeläbi liiga teha.
Töö käib aastaringselt ja süsteemselt
Iga agressiivse metsaostu pakkumise taga on ettevõte, muidu seda äri ei tehta. Kui olen aga küsinud metsaomanikelt, et kes oli see pakkumise teinud ettevõte, siis seda tihti ei teata. Metsaomaniku poole pöördutakse enamasti eraisikuna ja kui juhtumisi läheb tehinguks, siis on seal taga ka kindlasti mingi firma. Minu soovitus on alati küsida, milline ettevõte on pakkumise teinud eraisiku taga. Nii on võimalik kindlaks teha, kas tegemist on teada-tuntud tegijaga ning millised on näiteks ühistu varasemad kokkupuuted ettevõttega ning kas me saame teda tehingu tegemiseks soovitada. Võõrast ettevõtet me aga ei soovita, kuna ei tea, milline on nende käekiri.
Metsaostu pakkumiste tegemine käib aastaringselt. Helistatakse ka siis, kui turul on nõudlus väike ja hinnad kehvad. Metsaostjate poolt tehakse suurt eeltööd ja pakkumiste tegemine toimib omaette süsteemina, kus ettevõttesse ongi võetud tööle nn helistajad, kes teevad päevas kümneid kõnesid ja kui nendest mõnega tööks läheb, eks siis tuleb mängu ka juba mõni metsaspetsialist, kes kauba üle vaatab.
Agressiivsed metsaostjad jälgivad väga agaralt riiklikke andmebaase ja seal toimuvat liikumist. Helistamised toimuvadki enamasti pärast metsaomaniku poolt tehtud metsamajandamise kava, mis läheb üles riiklikusse andmebaasi. Teist kõne võib metsaomanik oodata pärast keskkonnaametile esitatud ja kinnitatud raieteatist. Ühenduse võtmiseks vajalikud eraisikute kontaktandmed on aga saadaval juba mitteametlikest andmebaasidest.
Aus vs ebaaus pakkumine
Kui metsaomanikule helistab tunnustatud ettevõte, siis ta alati tutvustab ennast ja oma ettevõtet ning põhjust, miks ta helistab. Enamasti on ausa helistaja poolt ette ära tehtud ka taustatöö. Ta teab näiteks, et metsaomaniku mets on just selles piirkonnas, kus ettevõte parasjagu metsatöid teeb ja uurib, kas ettevõte võib teha metsaomanikule pakkumise. Helistaja ei survesta metsaomanikku ning kui vastus koostööle on eitav, siis rohkem kõnesid selle ettevõtte poolt ka ei tule.
Oluline on see, et ei peituta millegi taha ning ei jääda anonüümseks. Positiivse näitena saan välja tuua Stora Enso, kes ostab raieõigust ka eraisikutelt ning teeb seda äärmiselt delikaatselt.
Vastupidiselt petturitele, kes pole ära teinud taustatööd ja kes ei tea helistades tegelikult isegi millise metsaga täpselt tegu. Nad on saanud riiklikest registritest info uute teatiste kohta ja asunud selle peale helistama.
Kuidas vältida agressiivseid ostjaid?
Kõige olulisem on see, et metsaomanik peab ise teadma, milline tema mets on ja mis on selle väärtus. Kui tal pole aega või võimalusi ennast selle infoga kurssi viia, võiks ta liituda oma piirkonna metsaühistuga. Liikmelisusega ei kaasne mingeid kohustusi, küll aga aitab ühistu metsaomanikku nõu ja jõuga. Esmane nõustamine on ühistus ka alati tasuta ja ühistu ülesanne ongi oma liikmeid teadmistega aidata. Me küsime alati ka metsaomanikult, mida ta oma metsamaaga ise teha tahab. Et kui poleks ostupakkumist tulnud, siis mis on omaniku enda plaan. Kui omanikul otsest müügisoovi pole, siis me soovitame talle ikkagi mets alles jätta ja seda pigem majandada. Kellegi kiirustamise peale me ei soovita oma metsa kunagi müüa. Kui aga müügisoov tekib, siis tasub see põhjalikult ette võtta, kus me saame omanikku jällegi aidata.
Üks nõuanne, mida oleme ka ühistus arutanud, et kuidas ebameeldivatest helistajatest lahti saad, on see, kui sa vastad, et oled metsaühistu liige ning mul on sealt poolt tugi olemas. Kui soovite teha mulle pakkumist, siis võtke palun ühendust minu metsaühistuga. Ja kui me siis leiame, et see pakkumine on hea, siis läheme sinuga tehingusse. See võiks olla vastus ebameeldivale ostjale ning see hirmutab tavaliselt ka petturi ära. Ta teab, et me näeme ühistus need kitsaskohad pakkumises lihtsalt läbi. Ja kui helistaja on kord juba saanud selle vastuse, et metsaomanik kuulub ühistusse või on tal metsaalane tugi mujalt olemas, siis ega ta rohkem ei helista ka.
Kui aga metsaomanik metsamajandamise valdkonda põhjalikult ei tunne, siis ongi keeruline teada, mis on õiglane hind või aus tehing ja pettuse ohvriks võib langeda üsna kergelt.
