Kui teil pole suvel võimalust või aega sõita kaugemale, siis erilist puhkust saab kogeda ka Harjumaal. Kunagi pole hilja avastada uusi paiku või puhata teistmoodi.

Eelmise aasta suve lõpus sõidutasin Harjumaa loodenurka, Vihterpalu metsadesse-rabadesse üsna Läänemaa piiri lähistele kaks 80-aastast daami, kes polnud aastakümneid selles kandis käinud. Nad korjasid väsimust tundmata mitu korvitäit mustikaid, pohli ja seeni. Kui arvasin, et ehk teevad nad pika metsapäevaga endale liiga, siis kogu kartus oli asjata. Tagasitee tegime käänuliseks ehk sõitsime niipalju kui võimalik mööda kaldaäärt. Peatusime mitmes mererannas alates Alliklepast kuni Vääna-Jõesuuni välja, kusjuures iga kord panid naised trikood selga ja läksid kergel sammul merre suplema. Iga kord merest välja tulles nägid nad minu silmis aina nooremad välja – hommikul kaheksakümnesed naised olid puhkepäeva lõpuks muutunud kuuekümnesteks.

Harju metsik loodus

Kolm suve tagasi sõidutasin mööda Harjumaad ringi taanlastest kunstnikke ja muusikamehi, kelle lõpp-eesmärk oli jõuda Läänemaale esinema. Meie tee läks taas läbi Lääne-Harjumaa väheasustatud paikade mööda Vana-Haapsalu maanteed. Olin seda teed pidanud alati veidi igavaks, kuid tänu taanlastele hakkasin seda uue pilguga nägema. Mis neile muljet avaldas? Keila taga metsa peituv Ohtu küla, mõis ja park, millel on mingi kummaline salapära juures; Vasalemma mõis ja muidugi Rummu tuhamägi, kuhu siis sai veel vabalt otsa ronida. Just seal said mehed inspiratsiooni oma järgmiseks kunstiprojektiks.

Olen üha enam nõus ka nendega, kes ütlevad, et Harjumaal võib tunda end rohkem metsikus looduses kui Tartu- või Viljandimaal.

Peatuda soovisid nad ka Taani võimu ajal rajatud Padise kloostri juures, mida hiljem üks kunstnikest palus oma töö jaoks pildistada – selgus, et üsna sarnane oli näinud välja ka üks Taani vana kindlus Sjaellandil, millest on alles vaid maa sees olevad müürivaremed ja mis on ammu uutele ehitustele jalgu jäänud.

Elamus oli ka see, et pärast Padiset ei ole tee ääres enam ühtegi kauplust, bensiinijaama ega elujõulist uhket küla vähemalt poolsada kilomeetrit. Küll kohtab udusel suveõhtul seal aga palju loomi, alates kährikutest, rebastest ja metssigadest kuni põtradeni välja.

Iga kord, kui nüüd seda teed sõidan, mõtlen taanlaste sõnadele, et Eesti loodus Harjumaa lääneosas meenutab Taani 1860ndaid ehk aega enne seda, kui seal suur osa metsadest maha võeti ja põldudeks muudeti.

Olen üha enam nõus ka nendega, kes ütlevad, et Harjumaal võib tunda end rohkem metsikus looduses kui Tartu- või Viljandimaal. Vaid mõned kümned kilomeetrid Tallinnast Tartu suunas, Viikingite külast teisel pool teed, on Saula siniallikad, kus külastaja satub justkui minevikku või lausa muinasaega. Mets on selline, nagu ta on siis, kui keegi seda kunagi ei majanda. Kolmekümne aastaga on see üllatuslikult veel metsikumaks ja müstilisemaks muutunud.

Mine sulaseks

Kelle keha vajab puhkuse ajal füüsilist pingutust, võib minna Eesti taludesse vabatahtlikuks. Harjumaal ja muidugi üle Eesti on küllalt (öko)talusid, kes on rõõmsalt nõus teid toidu ja majutuse eest vastu võtma. Kõige parem on selline puhkus inimestele, kel pole suvilat ega maakohta, aga kes tahab värskes õhus viibida ja midagi „tõeliselt“ kasulikku oma kätega teha. Miks mitte õppida lamba pügamist, vikatiga niitmist või juustu valmistamist, miks mitte proovida ehitada kiviaeda? Sügisel ja talvel kontoris teil seda võimalust pole.

Maailmas ei peeta ammu sellist puhkust tööks, vaid elukestva õppe üheks osaks. Iga uus oskus võib tulla kunagi teile kasuks ning mis peamine – see paneb teid tundma ennast parema inimesena. Kel soovi, siis võtke ühendust kas Wwoof Eestiga (wwoof.ee) või otse Eesti taludega ja küsige, kas nad kostilisi vajavad.

Kolmas võimalus teistmoodi puhata on minna aiandisse või marjatallu mõneks päevaks tööle või ise endale soodsama hinna eest marju korjama. Seegi on maailmas levinud puhkuseviis, mis jõudnud ka Eestisse. Ehkki mul on endal aed, otsustasin üle-eelmisel suvel minna üheks päevaks maasikatallu tööle. Kus oli alles kogemus! Igal juhul tunneb teie keha, mis tähendab füüsiline töö, aga pluss on see, et saate marjad odavamalt (ja ka puhtamalt) kätte kui turult või poest ostes.

Mida veel puhkuse ajal teha? Kui te matkata ei taha, aga midagi uut kogeda või teada saada, võtke ette matk RMK Harjumaa matkaradadel, käige läbi Harjumaa mõisad – nii korras kui lagunenud –, vaadake üle Harjumaa kirikud, rannad, sadamad, pühapaigad, rahnud ja ohvrikivid. Kas teate, et siinsamas Tallinna külje all Kostiveres on liukivi, millel olevat omapärane võlujõud? Nimelt, kui oli väga suur soov last saada, aga see ei õnnestunud, tuli vanal ajal liukivi otsa ronida ja sealt palja tagumikuga alla sõita.
Kas teete seda või mitte, on muidugi teie enda otsustada, kuid uutmoodi tegevusi ja põnevaid kohti, mida Harjumaal sel suvel kogeda, on sadu. Kui vajate nõu või soovitusi, siis andke teada!