Tallinnas on tekkinud piirkonnad, kus on parem* elada ja piirkonnad, kus elavad inimesed, kellel pole võimalik endale paremat valikut lubada.

Ehkki segregatsioon** Tallinnas ei ole suurim probleem, siis selle ärahoidmine ja tagasipööramine võib meie kõigi elukvaliteeti igapäevase õnnetundeni tõsta. Selleks on vaja tähelepanu pöörata, et igas paikkonnas oleks elamisväärne ja ka elurikastav keskkond.

Linna kvaliteeti ilmestab hästi, milline on laste ja vanurite elu selles. Kõik vahepealsed saavad alati kuidagi ise hakkama, kuid luues elukeskkonna, mis on erivajadustega inimesi toetav, hakkab paremini minema ka nendel vahepealsetel. Aga milline on keskkond, mis annab meile rohkem kui meilt võtab, sealhulgas lastele ja vanuritele?

Kõike head seob üks ühine näitaja – liiklemine. Kuidas me ühest kohast teise jõuame? Mida tee peal näeme? Palju liiklemine aega võtab? Mis vahendeid meile on või ei ole vaja, et liigelda? Kas liiklemine on üldsegi turvaline? Nendele küsimustele vastates saame teada, kas keskkond, kus elame, soosib tervislikku ja toredat elu.

Autole eelista jalutamist

Kui liiklemiseks peab olema auto, siis juba see jagab meid inimesteks, kes omab autot ja kes mitte. Autoga liiklemine ei ole hea meie vaimsele ja füüsilisele tervisele. Autosõit võtab ära väärtuslikku aega, mis võiks kuluda mõnusale füüsilisele pingutusele ja visuaalsele naudingule, mida hea keskkond meile pakkuda saab. Igasugune lisatrenn ei oleks vajalik, kui saaksime töölt koju ja tagasi jalutada.

Mõõdukas jalutamine on väga kasulik kõigile, aga eriti vanematel inimesel aitab see liigesed tervena hoida. Peale selle ei hakka linnaosas, mis on ehitatud autodele (nt Lasnamäe), arenema kogukonnaliikumised ning inimesed ei hakka omavahel kergesti suhtlema. Naabrite ja teiste majaelanike mittetundmine tekitab inimestes võõristust ja nii on tülid kerged tekkima.

See on taas linnaplaneerimise omapära, mis mõjutab eelkõige vanemaealisi, suurendades nende hulgas niigi levinud üksindusetunde probleemi.

Koduhoovi rohkem suhtlusruumi

Mõeldes küsimusele, miks minu kodu ümber midagi ei toimu, võimegi vastuse leida kodulinna arhitektuurist – linn meie ümber soosib suhtluse surma. Lasnamäel on väga palju sisehoove, mille korrastamisel inimesed nendes rohkem aega veedaks. Korda tehtud mänguväljakud, pingid ja miks mitte ka väike kogukonnaaed.

Kohtades, kus inimesed aega veedavad, toimub vähem kuritegevust, sest pidev liiklemine igasugust sahker-mahkerdamist ei salli. Näiteks Tallinnas on Meeliku kvartali kortermajade keskele ehitatud ääretult veidrad suured paviljonid, kus keegi ei ole kunagi aega veetnud. Sellega on ruum ära võetud mänguväljakutelt ja võib-olla ka väikestelt kohvikutelt, mis sinna keskele võiks millalgi tekkida.

Miks mitte anda ühele memmekesele võimalus samas mängivatele lastele saiakesi müüa?

Ehitades linnad selliseks, et saame jala ühest kohast teise liigelda, võivad meie lapsed nautida loodust ja me ei pea muretsema, et nad auto alla jäävad. See on üks tähtsaim mõte, mis head linnaruumi seob. Meile olulised asjad peaksidki olema meile jalutamise või rattasõidu kaugusel. Auto peaks olema viimane valik.

Ühistranspordi ootamine ei tohi olla ilmastikuoludega võitlemine.

Kõndimise mugavus, tänava ületamise võimalused ja looduslik linnaruum on oluline, et inimeste liiklemiskvaliteeti tõsta, kuid selle lihtsustamiseks on välja mõeldud veel üks osav trikk – ühistransport. Ühistransport peaks olema kooskõlas inimeste rütmiga, see peaks olema kiire ja mugav viis, kuidas liigelda. Ka bussi, trammi või trolli ootamine peaks olema mugav.

Praegu on Tallinnas kümneid ja kümneid bussipeatusi, mille peatuseks nimetamine on ilmselge kompliment – tegemist on lihtsalt postiga, mis keset tühermaad laiutab. Ühistranspordi ootamine ei tohi olla ilmastikuoludega võitlemine, vaid mõnus puhkehetk enne reisi.

Hea linn on valmis igaks ilmaoluks. Suve palavatel päevadel kaitseb inimest loodus – kõrged puud on hea varjualune ning praegu lokkavatel asfaltisaartel võib kuumus kerkida eluohtlikule tasemele. Ka kõrgem muru ja taimestik jahutab ning tegelikult kõik, mida me peaks tegema, on laskma sel kasvada.

Praegu on toimima jäänud iganenud süsteem, mis kunagi veidral ajal näitas inimeste rikkust – madal ja ühekülgne muru. Nüüd peaks see sümboliseerima iganenud arusaamu ning suutmatust areneda ja olla parem.

Vähem vabadust autodele

Vihmaga aitavad samuti muruplatsid, mis vett endasse imavad. Vihm on loodusele hea ressurss ja tegelikult saab sellega hakkama ka suuremates kogustes, aga seda ainult siis, kui me igale poole asfalti vahele ei suru ning oma ruumi autodele ei kujunda.

Lume puhul on meil vaja teiste abi, sest inimeste liiklema saamiseks on vaja lumi eest ära lükata. Tänavune talv on näidanud seda, mida me linnapead tegelikult esikohale seavad, ja see on taas – autod. Kõnniteed on pidevalt täiesti läbimatud, kuid autod saavad vabalt liigelda.

See võib tunduda paratamatus, kuid tegelikult seda kindlasti ei ole. See on linnavalitsemise otsus. Ilmselt ei ole see aga midagi, mille üle imestada, kui Tallinna endine abilinnapea Kalle Klandorf on öelnud, et tema viib lapsed ainult autoga kooli ning vanainimesed peaksid endale takso tellima, kui liiklemine raskeks muutub.

Suhtumine lastesse ja vanuritesse on see, milleni ringiga tagasi jõuame. Me oskame oma lastele soovida head ja liikumisrohket elu, kuid seda peaks soosima ka linn, kus elame. Ja see ei peaks olema midagi, mille eest me võitleme, vaid see peakski olema linnavalitsuse ülesanne – teha linn selliseks, et meil on hea ja terve olla, areneda ning perega aega veeta.

Võib-olla ei oleks Tallinnal vaja ülisuurt haiglat, kui me suudaks luua elukeskkonna, mis meid haiglasse ei vii?

* parem – ehk on rohkem hoolitsetud rohealasid, mänguväljakuid, inimestele ehitatud struktuure ja nendes kohtades toimub ka rohkem üritusi.
** segregatsiooniks nimetatakse inimgeograafias teatud rahvastikurühmade eraldatust ülejäänud rahvastikust, kus alarühmade liikmed on võrreldes ülejäänud rahvastikuga ruumis ebaühtlaselt jaotunud.

Fridays For Future Eesti

Grupp aktiivseid noori, kes kõik tegelevad iga päev parema tuleviku eest seismisega. Enamasti pöörame tähelepanu kliimamuutuste olulisusele, kuid üritame arendada oma kogukondi igas suunas. Liikumise põhiosa moodustavad põhikooli- ja gümnaasiumiealised õpilased, aga on ka üliõpilasi ja vanemaid aktiviste. Meiega saavad liituda kõik, kes soovivad panustada paremasse tulevikku, kus me ühiskonnana oskame muredega hakkama saada. Rohkem infot saab meie kodulehelt fridaysforfuture.ee.