Kõlab võibolla üllatavalt, aga muinsuskaitse ülesanne on olla ajast ees – osata ette näha seda, mida tulevikus hinnatakse. Täna võib tunduda imelik, aga sada aastat tagasi ehitati usinasti ümber veel viimaseid oma näo säilitanud keskaegsed hooneid ja 1930. aastatel ei olnud linnapildis midagi maitsetumat kui juugend…

Tuleviku väärtuste ennustamine ei ole liiga keeruline – kui midagi on ehitamise ajal väärtuslikuks peetud, siis suure tõenäosusega osatakse seda ka aastakümnete ja sajandite pärast hinnata sellest sõltumata, et vahepeal tunduvad hooned nagu kleidimoedki ajast ja arust.

Nõukogudeaegne arhitektuur on hea näide – ehitised, mis on nende noorest east hoolimata riikliku kaitse alla võetud, on enamuses pälvinud tunnustust ja preemiaid – näiteks Raine Karbi projekteeritud Linnahall ja Rahvusraamatukogu, Toomas Reinu Viljandi tuletõrje maja ja Rapla KEK, Irina Raua ja Inga Raukase Ugala teater jne.

Iga ehitis on ressurss

Mitu arhitektuurselt huvitavat hoonet kannab okupatsiooni ideoloogilist taaka, nende väärtuse on vahepealsetel aastatel proovile pannud ka tehniline kulumus ja ehituskvaliteet. Paljud hooned on ka tühjad. Mida siis nendega teha?

Meie tänane elu suisa sunnib meid mõistma, et iga olemasolev ehitis on ressurss. Sageli kiilub hoonete haldamisel arvutuskäik kinni küttekulude juures – jah tõesti, olemasoleval kujul on nõukogude ajal ehitatud suuri hooneid väga kulukas kütta, aga hoonete konstruktsioone saab tegelikult üsna lihtsalt kaasajastada. Kütte- ja haldamisekulu moodustab ainult 20% ehitise elukaare ökoloogilisest jalajäljest. Enamuse moodustab ehitamine.

Ka lammutamine jätab hiiglasliku jalajälje, lammutuse vajalikkust peab jätkusuutlikkusegi kontekstis üha tõsisemalt kaaluma. Enne kui midagi uut ehitada tuleb ringi vaadata, kas saame olemasolevat ära kasutada.

Mõistlikku uut kasutust võib olla raske leida väiksemates kohtades nagu Tsooru, kus on lootusetult hukka lastud Toomas Reinu maailmatasemel arhitektuuriga kolhoosikeskus. Või Põdrangu, kus vaikselt variseb Maara Metsali ja Maia Laulu imeliste interjööridega kultuurimaja.

Samas Kobelas, väikeses asulas samuti keskustest kaugel, suudab kohalik MTÜ Toomas Reinu unikaalset rahvamaja kasutuses hoida. Taassünni on läbi teinud näiteks Vilen Künnapu rahvamaja Laekveres ja Peep Jänese kultuurimaja Tamsalus.

Kõige pentsikum olukord on Linnahalli ja Rapla KEKiga, kus on olemas potentsiaalsed kasutajad ning rida häid kasutusettepanekuid, aga omanikud lihtsalt ootavad.

Miljööalad

Nõukogude pärand on siiski palju laiem kui kolhoosikeskused ja kultuurimajad. 1940.- 1950. aastate nn stalinism on ühtpidi piisavalt vana, enamasti esinduslik, aga ka linnaplaneeringus väga domineeriv ja seetõttu rohkem nähtav. Väga heatahtlikult on vastu võetud ettepanek moodustada muinsuskaitseala terviklikult planeeritud Sillamäel ning moodustatud on miljööalad Tallinna stalinistlikes kvartalites.

Mälestisena on kaitse all ka näiteks viisnurgaga tornitipuga Dvigateli maja Tallinnas Liivalaia ja Tartu maantee nurgal, korrastatud on mitmeid Arnold Matteuse tüüpprojekti ehitatud kultuurimaju üle Eesti, sh ka Keilas.

Nõukogude ajast pärinevad ka militaarrajatised, tehasehooned, koolid ja kortermajad. Linnades oleme juba leppinud omal ajal nii võõrastena tundunud mikrorajoonidega, pealegi ehitatakse nn mägesid aina juurde. Õismäe oma huvitava ja peresõbraliku planeeringuga on üsna hea eeskuju.

Maapiirkondades koliti talurahvas metsavendade abistamise hirmu tõttu “silma alla” asulatesse. Kolhoosnikute majad on nüüd mitmel pool tühjad. Mõned neist on täitsa toreda välimuse ja asukohaga, teised jälle hoolimatult püstitatud mõisa õue.

Iga maja ja iga asukoht on erinev – mitmel pool annaks nutika ettevõtlikkuse ja madalate elamiskuludega inimesi maale elama meelitada, mujal tasub aga tõesti keskkonda risustavatest ehitistest loobuda. Kui juba lammutada, siis tasub mõelda taaskasutuse peale.

Näiteks Harju KEKi hoonest läks mitmeid interjööri elemente taaskasutusse, sealhulgas ka samast ajastust pärit ja väga uhkelt korda tehtud Saare KEKi kontorisse Kuressaares.

Omaette põnev teema on eramajad ja suvilad. Enamasti on need ise ehitatud, aga et piiranguid oli palju ja poest saadav materjalivalik väike, peidab pea iga eramu või suvekodu pererahva nutikust ja käsitööoskust. Vanaisa-vanaema kätetööl on suur nostalgiaväärtus.

Militaarpärand

Üks keerulisemaid nõukogude aja jalajälgi on militaarpärand. Looduskaunites kohtades asuvad hiiglaslikud, enamasti hüljatud ja lõhutud rajatised on paras taak. Aga ka siin on võimalus rakendada tänased teadmised keskkonna- ja ajaloohoidmise teenistusse.

Äsja toimus Suurpea linnakus ja Pärispea nn instituudis Hara lahe ääres Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengite töötuba “Hüljatud maastikud”, kus pakuti välja mitmeid andekaid ideid, kuidas rajatistesse, mis omal ajal sulgesid kohalike ligipääsu merele, luua nüüd kogukonda kaasav elu. Kroonviiruse aasta on toonud kaasa huvitava pöörde, kui varem nähti võimalust peamiselt välisturismis, siis tänavuse töötoa tulemused keskenduvad üha enam kohalikule kasutajale.

Praegu tühjalt ja kasutult seisvad ehitised on võimalus toetada hajaasustust ja elu maal.