Seekord sai president riigikogus ära valitud – tänu jumalale! Või siiski – pigem tänu nelja erakonna poliitikutele, kes järgisid põhiseadusesse kirja pandut. Erilise kiituse on mõistagi ära teeninud Kaja Kallas ja Jüri Ratas, kes olid kogu selle keeruka protsessi eestvedajad.
Opositsioonierakondade juhid püüdsid kritiseerides küll esialgu odavat populaarsust teenida ja iseenese tähtsust rõhutada, kuid lõpuks jäi riigimehelikkus ka nende puhul peale.
Ainsana boikoteeris põhiseaduse järgi toimunud presidendivalimisi EKRE. Sellest erakonnast oleks olnud raske ka midagi enamat oodata. Seda, milleni viib iga erakonna keskendumine vaid oma kandidaadile, nägime piisavalt hästi 2016. aasta presidendivalimiste ajal ning oleme näinud ka varem.
Põhiseaduse mõte on leida erakondadeülene kandidaat, kelle poolt on valmis hääletama kaks kolmandikku riigikogu koosseisust. Ühelgi erakonnal parlamendis sellist enamust (õnneks) ei ole.
Nõukaaegsed valimised?
Küll arvati, et valimised on nõukaaegsed, kus valida midagi polegi, sest on vaid üks kandidaat. Tegelikult oli kandidaate siiski rohkem. Erakondade poolt prooviti läbi küll vaid kahte neist, kuid ettepanek kandideerimiseks tehti enamatele.
Mõned neist keeldusid, mõne puhul aga sai otsustavaks asjaolu, et riigikogus poleks neil olnud võimalik saada vajalikku hulka toetushääli.
Seetõttu jäeti kõrvale ka ametis olev president Kersti Kaljulaid, kes kindlasti oleks väärinud võimalust jätkata.
Paraku ei ole ükski poliitiline amet eluaegne ning selle pidamine sõltub poliitilisest reaalsusest. Hääletamiseks riigikogu saali on mõtet viia ikkagi vaid see kandidaat, kellel on lootust valituks saada. Kas tema kõrval on üles seatud ka keegi teine, ei oma enam mingit tähtsust, kui erakonnad on omavahel ühe kandidaadi toetamises kokku leppinud.
Kersti Kaljulaidi välistamine tekitas kõige enam frustratsiooni sotsiaaldemokraatides, kes võrdlesid seda lausa Afganistani hülgamisega USA presidendi Bideni poolt. See mõtteavaldus oli küll sisult sama rumal nagu Mart Helme Valgevene ja Põhja-Korea demokraatia Eestile eeskujuks seadmine.
Sotsiaaldemokraadid rõhusid sellele, et avaliku arvamuse küsitluste põhjal oli Kersti Kaljulaid kõige enam toetust leidnud kandidaat.
Tundes avaliku arvamuse kujunemisloogikat, on see aga ametis oleva presidendi puhul igati loomulik ja ootuspärane.
Keda enim toetatud?
Võrdluseks võib meenutada, et näiteks 2016. aasta presidendivalimiste eel pälvis avalikkuses suurima toetuse Marina Kaljurand (teda soovis 2016. aasta mais järgmise presidendina näha 29 protsenti valimisealistest kodanikest), järgnesid Siim Kallas (14 protsenti), Indrek Tarand (üheksa protsenti) ja Edgar Savisaar (kaheksa protsenti). Mart Helmet ja Jaak Jõerüüti toetas viis protsenti, Arnold Rüütlit kolm; Urmas Paeti, Jüri Luike ja Allar Jõksi kaks protsenti ning Eiki Nestorit, Tunne Kelamit, Alar Karist ja… Kersti Kaljulaidi üks protsent kodanikest (küsitluse tegi Turu-uuringute AS Ekspress Meedia tellimusel 2016. aasta maikuus).
Tegelikult oli kandidaate siiski rohkem.
Kui aga Kaljulaid pärast valimiskogu äpardumist riigikogus presidendiks valiti, väljendas oma usaldust uuele presidendile juba 2016. aasta oktoobris tervelt 48 protsenti elanikkonnast ning ebausaldusväärseks pidas presidenti vaid kümme protsenti (enam kui 40 protsenti oma hinnangut presidendile tema ametis oleku esimestel nädalatel veel öelda ei osanud).
Märtsis 2017 usaldas Kersti Kaljulaidi presidendina juba 66 protsenti elanikkonnast (ei usaldanud 17 protsenti). See aga on juba tavapärane presidentide usaldusväärsuse tase, mis esines nii Lennart Meri kui ka Toomas Hendrik Ilvese presidentuuri ajal.
Ootused presidendile
Presidendi institutsiooniga kaasas käiv kõrge usaldusväärsus ei ole midagi iseenesest mõistetavat, see kujunes välja esimese taasiseseisvumisjärgse presidendi Lennart Meri ametiajal. Kui Lennart Meri riigikogus presidendiks valiti, hindas tema tegevust heaks või väga heaks 31 protsenti ning halvaks või väga halvaks 30 protsenti elanikkonnast. Veel 1993. aasta kevadel ja suvel olid negatiivsed hinnangud Meri tegevusele positiivsete ees ülekaalus.
Alles 1993. aasta sügisest alates hakkasid hinnangud presidendi tegevusele jõudsalt kasvama.
Alates 2000. aasta jaanuarist on kaitseministeeriumi tellimusel tehtud avaliku arvamuse monitooringut “Avalik arvamus ja riigikaitse”, kus on küsimus ka riigi institutsioonide usaldusväärsuse kohta. Tänu selle monitooringu tulemustele saame jälgida Eesti presidentide usaldusväärsust alates Meri presidentuuri lõpuaastatest kuni praeguseni.
Lennart Meri, kes kujundas ja töötas sisse presidendi institutsiooni koos selle protseduuride ja tavadega ning saavutas 2000. aasta esimesel poolel koguni kolme neljandiku elanikkonna usalduse, andis teatepulga edasi järgmistele presidentidele, kes seda taset hoidsid.
Arnold Rüütli ajal tõusis presidendi usaldusväärsus isegi üle 80 protsendi, põhjuseks asjaolu, et Rüütli usaldus oli suur ka venekeelse elanikkonna seas, samal ajal kui näiteks Toomas Hendrik Ilvese puhul domineeris venekeelse elanikkonna seas usaldamatus usalduse üle.
Pole mingit põhjust arvata, et presidendi institutsiooni usaldusväärsus uue presidendi Alar Karise ametiajal traditsioonilisest tasemest madalamaks jääks. Eesti vabariigi presidendi institutsioon on omandanud avalikkuse jaoks tähtsa koha, presidendilt oodatakse ühiskonnas oluliste teemade tõstatamist ja probleemidele tähelepanu juhtimist.
