Elame huvitaval ja pöördelisel ajal, kus rohepööre ei ole enam ainult ilus sõna bürokraatlikes dokumentides, vaid näeme ka juba edukaid samme selle elluviimisel. Energeetikasektor on justkui viimased 150 aastat olnud turvaliselt nn mustas kastis, mille avamist kas majanduslikel või mugavuslikel põhjustel – nimetagem neid näiteks siis rahvuslikuks identiteediks või mustaks kullaks – pole tahetud avada. Miks? Sest kardetakse muutusi – vanaviisi on ju hea, mugav ja turvaline.
Kõigepealt kordame uuesti üle, mis on rohepööre. Kasutan siin Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere käsitlust, kes 2021. aasta 24. aprilli Postimehes kirjutab: “Rohepöörde all mõtleme seda raamistikku, mis on Euroopa Liidus kokku lepitud ning suunatud viiele eesmärgile: 1. majanduskasv, 2. inimeste tervise paranemine, 3. elutingimuste paranemine, 4. hoolitsemine looduse eest ning 5. kedagi ei jäeta maha.” Me kõik teame, et globaalset kliimamuutust on väga raske ära hoida, kuid võimalik on selle mõju vähendada, võimalikke kahjusid ennetada ning nendega kohaneda. See ongi vastus küsimusele, miks meil on rohepööret vaja.
Suurim muutus riigieelarves on just rohepöördeks
Rohepööre vajab investeeringuid, mis nüüd riigi järgmiste aastate eelarveplaani ja Euroopa Liidu raha abil ka eraldatakse. Kaja Kallase juhitud valitsuse tegevusplaanis on senisest tõsisem osakaal kliimapoliitika eesmärkidel ja Eesti puhta looduse hoidmisel. Sel aastal võeti vastu riigi eelarvestrateegia 2022–2025 ja stabiilsusfond 2021. aastaks, millega suunatakse rahalisi vahendeid strateegiliselt läbi mõtestatult rohepöördeks, et liikuda kestlikuma ja puhtama elukeskkonna suunas.
Kui me vaatame, kus Eestis kõige rohkem kasvuhoonegaase õhku paiskub, aga ka näiteks jäätmeid tekib, siis on selge, et rohepöörde läbiviimisel on energeetikasektor võtmetähtsusega. Meie energeetikasektor põhineb suuresti kodumaisel, kuid fossiilsel kütusel ehk põlevkivil.
Meie energeetikasektor põhineb suuresti kodumaisel, kuid fossiilsel kütusel ehk põlevkivil.
Sel tööstusel on majanduses oluline roll, panustades SKT-sse 4%, samuti annab see maksutulusid, eksporti ja pakub elanikele tööd. Kuid peame endale teadvustama, et põlevkivi negatiivne keskkonnajalajälg on üks suurimaid Euroopa Liidus, rääkimata siseriiklikust statistikast. Põlevkivi kasutus on viimastel aastatel energeetikas elektri tootmiseks küll vähenenud, kuid põhimõtteline muutus ehk liikumine fossiilsetelt kütustelt taastuvenergeetikale on veel suuresti toimumata.
Milline on pikaajaline alternatiiv põlevkivile?
Mina arvan, et energeetikas on selle tulevik kõigi alternatiivsete energiaallikate kasutamine, eelkõige vesinikutehnoloogia võidukäik koos meretuuleparkidega. Viimasel ajal jääb mulje, et osa poliitikuid (mitte ettevõtted) ajavad taga pigem lähimaid eesmärke ning otsustamine lükatakse kuskile tulevikku. Tahame või mitte, aga muutused nii globaalses kui ka riigi enda majandusmudelis tulevad ja me oleme niikuinii juba selles protsessis sees. Just protsessis, mille tulemusi saame näha 10–15 aasta jooksul. See ei juhtu kohe. Tegemist ei saa olla võidujooksuga, vaid tarku otsuseid tuleb teha täna.
Paistab, et oleme liialt mugavaks muutunud, et pärast taasiseseisvumist ja IT-tiigrihüpet ei unista enam suurtest asjadest ega oma suurt ambitsiooni uuenduslikeks pööreteks.
Kui Euroopa Liidu komisjoni president Ursula von der Leyen aastal 2019 ametisse astus, esines ta kohe otsustava avaldusega: üleminek rohelisemale majandusele saab olema kallis, aga mitte midagi tegemine läheb veel kallimaks. Seetõttu on ka muutused energeetikasektoris üks suurimaid väljakutseid mitte ainult Eestile, vaid ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele. Rohepöörde selged ja ambitsioonikad eesmärgid hakkavad energeetikasektorit mustast kastist välja suruma.
Vaevalt et 30 aastat tagasi, kui Eesti taastas iseseisvuse, oskas keegi ette näha, et aastal 2021 oleme suuresti digiriik, peame Skype’i-kõnesid, kohtumised toimuvad “arvutites” ja nutitelefonides ning igasugune tehnoloogiaareng on olnud kiirem kui kunagi varem.
Seega miks peaksime pelgama täna mõelda suurelt ja kujundada ühiskonda selliseks, et ka meie lastel ja lastelastel oleks meie üle uhke ja hää tunne?
Vana ja uus tehnoloogia ei ole konfliktis ja need saavad ka koos eksisteerida. Poliitikutena võiksime aru saada, et riigina peame vaatama kaugemale kui kohalikud või riigikogu valimised.
