17 aastat võimu teostanud Reformierakonnal pole viimastel aastatel just hästi läinud. Alates 26. novembrist 2016 – mil toonane peaminister Taavi Rõivas ei osanud peale võimuvahetust Keskerakonnas hinnata õigesti poliitilist situatsiooni ja pidi Jüri Ratasele portfelli loovutama – on Reformierakonda jätkuvalt saatnud ebaõnn. Riigikogu valimised käesoleva aasta märtsis võideti küll kindlalt, aga valitsust ei suudetud moodustada. Valitsuse moodustanud Keskkerakond, EKRE ja Isamaa küll tülitsevad pidevalt omavahel, EKRE veel lisaks ühiskonna erinevate sotsiaalsete gruppide, ametkondade ja meediaga, ometi valitsus püsib, kuigi ministrid järjest langevad. Kuidas hindate teie, alles hiljaaegu suurvalla juhi ametist Toompeale, suurde poliitikasse tõusnuna olukorda? Milles on põhjus, et Reformierakond sellises seisus olevat valitsust opositsiooni mängida ei suuda? Kas reformierakonna tänased tipptegijad, Kaja Kallas, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur ja värske verena ka teie, Mart Võrklaev, pole eelmiste tegijate, Siim Kallase ja Andrus Ansipi tasemel? Kas Reformierakond peale märtsivalimisi ei teinud mitte vea, kuulutades Kaja Kallase suu läbi, et Reformierakond mingil juhul EKKRE-ga valitsust ei tee?

 Vastne riigikogu liige Mart Võrklaev (Reformierakond): Enne valimisi deklareeris Keskerakond väga ühemõtteliselt, et nemad EKRE-ga koostööd ei tee. Siis osutus võimule jäämine Ratase jaoks aga tähtsamaks kui ükskõik millised lubadused. Kui esiti loodeti Isamaaga koostöös EKRE ära kodustada või Kivirähki sõnade järgi “pepu puhtaks pesta ja küüned lühikeseks lõigata”, siis pool aastat hiljem on näha, et hoopis EKRE on Keskerakonna ja Isamaa ära kodustanud ning nende kaks juhtfiguuri võivad endale lubada ükskõik mida. Valitsuspartnerid aina käivad ja vabandavad nende öeldu ning tehtu pärast ja pidu läheb jälle edasi. Seega, EKRE-ga koostöö välistamine oli ja on ka praegu – vaadates seda, kui madalale on nende tõttu viimase poole aastaga langenud poliitiline kultuur – minu meelest ainuõige otsus. See oli Kaja Kallaselt riigimehelik otsus.

Aga maaeluministrile umbusalduse avaldamine ajal, mil poliitkatel tema ümber juba niigi täiega podises, kas see polnud pigem mitte auru välja laskmine.

Arutasime erakonna sees Järviku umbusaldamist väga põhjalikult ja leidsime, et see on möödapääsmatu mitmel põhjusel. Alustades kasvõi sellest, et enne umbusaldushääletust olid maaeluministri sobimatuses oma ametisse ka mitmed Keskerakonna ja Isamaa esindajad meiega nõus, kuigi riigikogu saalis nad seda ei kinnitanud.

Teisalt aga ei maksa unustada, kust see lumepall veerema läks – listeeriaskandaal, mis on täna justkui meedia päevakorrast maas, aga kus minister üritas vaatamata inimeludele tekkinud ohule fakte varjata või avalikust eksitada.

Ja lõpuks veel see peaministri poolt loodud tõekomisjon. 6. novembril alustas ka prokuratuur kriminaalmenetlust uurimaks, kas Arumäe on seoses huvide konfliktiga rikkunud seadust. Kui me prokuratuuri usaldame, siis mis tõekomisjone me veel teeme? Sellise komisjoni pädevuse puudusele ja vastuolule meie õiguskorraga, kus uurimisi viivad läbi uurimisasutused, mitte peaministri poolt loodud tõekomisjonid, juhtis tähelepanu ka meie riigi endine peaprokurör, korruptsioonivastase komisjoni esimees Steven-Hristo Evestus. Oma umbusaldusavaldusega väljendasime seisukohta, et sellisel peaministri poolt loodud komisjonil pole mõtet. Sinna kuuluvad ametnikud on küll kahtlemata väga tublid ja ausad, aga nende pädevuses pole ministri tegevust hinnata. Ei maksa ametnikke tirida poliitikasse, need otsused tuleb teha ja vastutus võtta ikka peaministril endal.

Minu jaoks isiklikult oli Järviku umbusaldamisprotsessis märgiline aga hetk, kui ministrile anti võimalus viimaseks sõnaks ja tema lausus üleolevalt, et tal pole midagi öelda. See tähendab, et tänase valitsuse minister võib endale lubada ükskõik mida ja vastutust võtma selle eest ei pea – valitsus on tema selja taga, kui sellest sõltub koalitsiooni tervis. Selline vastutamatus tipp-poliitikas ei ole ohtlik mitte ainult valitsusele, see on ohtlik kogu riigile.

Mart Võrklaev, kas et olete valel ajal õiges kohas? Vallavanemana tegelesite reaalsete otsuste vastuvõtmisega, mis sadade kui mitte tuhandete inimeste elu paremaks muutsid, nüüd tegelete mõttetu poliitilise kähmlusega.

Ma ei arva, et olen valel ajal riigikogus ja samuti ei leia ma, et opositsioonist alustamine rahvaesindajale halb oleks. Esimene kuu on kulunud põhiliselt vaatamisele, kuulamisele, jälgimisele ja enese olulisemate teemadega kurssi viimisele.

Kui oled koalitsioonis, tuleb keskenduda valimislubaduste ellu rakendamisele ja seaduste vastu võtmisele. Tänase töö puhul aga tuleb minna igas mõttes veelgi rohkem süvitsi, keegi ei näita sulle midagi näpuga ette, kõigesse tuleb ise äärmise põhjalikkusega suhtuda ja leida neid puudujääke. Tänase valitsuse töö juures ei ole seda õnneks keeruline teha, puudujääke on palju.

Nii et värske parlamendisaadikuna ei saa öelda, et ma ei saaks riigikogus tööd teha. Iseküsimus on muidugi see, kas seda tööd ja meie ettepanekuid ka valitsuses hinnatakse ja arvestatakse või mitte. Ametis oleva valitsuse puhul pigem mitte aga sellega tuleb harjuda.

Mitu korda olete ise sõna võtnud?

Mul on olnud üks sõnavõtt puldist, kui riigieelarve arutelu ajal tegin parandusettepaneku ja seda kolleegidele tutvustasin. Küsimusi erinevatele ettekandjatele ja valitsusliikmetele olen aga esitanud päris palju, sest minu eesmärk on olnud enda kurssi viimine. Leian, et olen üsna aktiivne olnud.

Tulised debatid riigikogus käisid ja käivad riigieelarve teemadel. Mis on need kolm põhilist punkti, mida Reformierakond menetluses olevas eelarves muudaks?

Suurim etteheide on eelarvele kui tervikule: kolme viimase aasta jooksul on toimunud üle kulutamine, mille tulemusel on eelarves ligi miljardiline puudujääk. Antud eelarve peaks kulude poolel olema vähemalt 200 miljonit eurot väiksem. Reformierakonna eesmärk ongi liikuda vastutustundliku eelarvepoliitika suunas.

Minule kui endisele omavalitsusjuhile teeb muret, et õpetajate palgad tõusevad madalamas tempos kui varem. Kui täna on õpetaja palk 113% Eesti keskmisest palgast, siis praeguse tõusunurga juures oleks see 2022. aastaks vaid 88%. Rae volikogu liikmena on mul võimalus osaleda ka koduvalla uue aasta eelarve menetluses ja juba on selgelt näha, kuidas tänu riigi vahendite vähenemisele peab omavalitsus oma eelarvest veelgi rohkem haridusvaldkonda panustama.

Minu enda parandusettepank puudutas ettevõtetele suunatud ressursitõhususe meedet, mis oli planeeritud EL-i rahadest. Ettevõtetel oli võimalus taotleda ressursitõhususe suurendamiseks investeeringutoetust, mille kohustuslik eeltingimus oli ressursiauditi läbi viimine. Nii on edukalt toimunud kaks vooru ja paljud ettevõtted on saanud enda jaoks olulisi investeeringuid teha sh osad minu koduvallast Raest. 2019 oktoobris pidi avatama kolmas taotlusvoor, milleks algselt oli planeeritud 39 miljonit eurot. Ettevõtjad tegid heas usus eeltööd, et seda raha taotleda, kuid valitsus otsustas septembris ilmal põhjendamata selle 39 miljonit muule reale eelarveaukude lappimiseks tõsta ning ettevõtjatele taotlusvooru mitte avada. Igal juhil ettevõtjad tunnevad ennast petetuna ning nii mulle kui ka riigikogu rahanduskomisjonile on ettevõtlusorganisatsioonide poolt saadetud tõsiseid murekirju. Minu parandusettepanek oligi 25 miljoni suunamist tagasi ressursitõhususe meetmesse.

Mis on teid riigikogus ehk kõige negatiivsemalt üllatanud?

Läbiviidav pensionireform on väga valus teema. Aruteludes on osalenud mitmed eksperdid alates Eesti Panga juhtidest kuni Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajateni välja. Kõik kõnelevad üht – see reform põhjustab tulevikus suure osa eakate inimeste, pensionäride, elujärje olulise halvenemise. Reformi eestvedajal, Isamaal, oleksid aga nagu silma- ja kõrvaklapid, kedagi ei kuulata, silme ees on vaid nende endi valimisreklaam: meie anname inimestele otsustusõiguse raha üle tagasi. Praegu paneb inimene pensionifondi 2% oma palgast. Mis otsustusõigus see 2% ehk 1000 eurost 20 eurot ikka nii väga on. Kui aga inimene on kogunud pensionipõlveks 30 000–40 000 eurot, siis seda natukene ikka on. Kahju, et valitsuskoalitsiooni liikmed isegi ekspertide arvamusest midagi ei pea, pensionireformi ideoloogiline isa, Helir-Valdor Seeder ei viibi nende arutelude ajal tavaliselt isegi saalis. Minu arvates on selline populism küüniline.