Siseeminister Mart Helme intervjuu Deutsche Welle kanali reporterile Konstantin Eggertile vallandas emotsioonitormi, mis kestab siiamaani. On lõputult erinevaid arvamusi, mis kõikusid skaalal “ärge pange seda tähele” ja “kohe vallandada”.
Paraku jäi suurema tähelepanuta ühe väga olulise grupi reaktsioon, mis peamiselt toimus sotsiaalmeedias, aga oli erakordselt jõuline. Väga vihaseks sai kultuurirahvas, nende Facebooki postitused kogusid rekordilisi laike ja kommentaare. Miski Mart Helme seisukohtades puudutas neid sügavalt ja valusalt. Võib ju öelda, et mida need pasunapuhujad, näitlejad ja luuletajad ikka poliitikast teavad, jäägu oma liistude juurde, aga nii lihtne see ei ole. Et sellest aru saada, tuleb minna valimisteooria juurde.
Enamik populistlikke võimu taga ajavaid ja ka võimul olevaid gruppe kasutab tähelepanu võitmiseks sarnaseid trikke, mida tinglikult võiks nimetada “moderniseeritud Goebbelsiks”. Selle teooria saab kokku võtta nelja punktiga, mida siis vastavalt kohalikele oludele natukene muudetakse või täiendatakse. Loodan, et pärast nende punktide lugemist kaob vähemalt osal usk, et kõik, mida populistid teevad, tuleb südamest ja armastusest. Mõnel võiks tekkida ka arusaamine, et nad on skeemi sees.
Neli postulaati
1. Ründamiseks tuleb valida ühetüübiline grupp (juut, moslem, mustlane, homoseksuaal, pagulane, ukrainlane). Saksamaal oli see enne sõda juut, meil suuresti immigrant. Kuna aga immigrante nii palju ei tulnud kui oletati, siis valiti täiendav vaenlane – homoseksuaal.
2. Valitud vaenlast tuleb rünnata, tõrjudes kõrvale muud teemad. Oluline on emotsionaalsus, värvikas keel, traditsiooniliste moraalsete piiride ületamine, vastandumine. Ta peab jääma süüdi meie muredes. Argumentatsioon peab olema lihtne. See kõik toimib ka meil ja teatud gruppides ongi saavutatud imago, et kui nendest homodest lahti saaks, oleks elu hea. Suur osa valitsusest on ka selle teemaga hõlvatud, sest kevadeks planeeritud nn abielureferendum on ju ka ainult homoteema käepikendus.
3. Retoorikale lisada tegevuspropaganda. Koosolekud, tõrvikumarsid, kõnepeod sobivad hästi. Lisada tuleks sarnane ja ühendav väline tunnus (munder, särk, embleem, värv, kaabu). Need annavad kiire eristumise ja on väga tähtsad “oma” tunde tekitamiseks.
Neljas väga oluline punkt läks EKRE-l aga põhjalikult valesti ja sellel on neile pikas perspektiivis saatuslikud tagajärjed.
Nimelt, kui eelnevad punktid suurendavad piisavalt toetajate arvu, mis neil ka toimus, siis tuleb aktiivmeetmetelt minna üle pehmemate vahenditeni ja vähendada järsult kommunikatsiooni teravust. Sihtgrupp on seejuures kultuurirahvas, eelkõige kultuurieliit. Eesmärk on saada osa neist oma toetajateks, vähemalt mitte vastasteks.
Seda nad ei teinud, vaid jätkasid endise teravusega ja hullemini veel. Praegu on neil kultuurinimeste toetus väga väike. Tundub, et paljud poliitikud ei saa aru, kui võimas jõud on kultuuris. Kui ei ole diktatuuri, toimub aja jooksul sümboolse võimu üleminek “sõnaga inimeste” kätte. Tuletame meelde, et kui perestroika ajal 1986–1991 olud vabanesid, tulid kohe “töölise ja kolhoositari” asemel esile inimesed, kes olid harjunud sõnu ja kujundeid looma.
Ründamiseks tuleb valida ühetüübiline grupp (juut, moslem, mustlane, homoseksuaal, pagulane, ukrainlane). Saksamaal oli see enne sõda juut, meil suuresti immigrant.
Näiteks Edgar Savisaar sai kultuurirahva toetuse tähtsusest aru ja suutis 2007. aasta riigikogu valimisteks enda nimekirjadesse saada üle 40 (!) tippkultuuri inimese. Nad ei saanud küll kõik palju hääli, kuid tähtis oli nende poolt loodav foon ja grupikuuluvuse tunne. Hiljem valis Savisaar oma veidra tee ja enamik kultuurirahvast lahkus seejärel muidugi kiiresti.
Jätkas samas vaimus
Mart Helme, selle asemel et oma stiili muuta, jätkas aga vanas vaimus ja lõi oma intervjuus kõiki serviti nagu Kalevipoeg. Seejuures asetas ta kahtluse alla demokraatlikult mõtlevatele inimestele ja intelligentsile väga olulised väärtused nagu võrdsuse ja põhiseaduse. Põhja lasi ta ka Euroopa Liidu, mis on endiselt 70% eestimaalaste eelistus. Seega, mis praegu toimub, ei ole kellegi pahatahtlikkus, vaid Mart Helme enda viga.
Algusest peale oli selge, et sellist komplekti on väga raske ära seedida. Helme strateegiaprohmakas tõi kaasa selle, et kultuurirahval on nüüd väga raske või isegi võimatu tunnistada avalikult oma EKRE-sümpaatiat, isegi kui see mõnel on. See aga tähendab, et erakonnal pole olulist toetusgruppi ja “suu peas” tagalat. Ilma nende toetuseta valitsusi ei moodustata ja presidente sealt ei tule.
Sellest kõigest oleme õppinud palju
• Ehk saadi lõpuks aru, kui absurdne on seisukoht, et kui Helmed midagi räägivad, ärge pange tähele. Kui iseseisva riigi minister ütleb seisukohti, mis on põhiseaduse, eetika ja moraali vastu, siis tuleb neid kajastada ja see ei ole nende reklaam. See on meedia kohustus.
• Kultuurirahvaga tülli minek on ohtlikum kui sõdida sõjaväega. Lõpuks kaotad niikuinii.
• Oleks kasulik, et Kersti Kaljulaid ei saaks OECD-sse, sest kui asi läheb kriitiliseks, on tal erinevalt paljudest teistest selgroog olemas. Seda läheb ka tulevikus vaja.