Käisin 23. augustil Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali avamisel. Pean tunnistama, et mingi hetk olin skeptiline, et milleks üks järjekordne mälestusmärk, kas me ei võiks juba eluga edasi minna ja mõelda pigem tuleviku peale? Käies seal, võtan oma sõnad tagasi. Mäletamata minevikku ei saa ka tulevikku liikuda. Meie eelnevad põlved on nii palju kannatanud, et ilma seda meeles pidamata ei austa me nende mälestust piisavalt.
Lugesin neid lõputud nimesid memoriaali seintel. Need on inimesed, kes kas hukati, hukkusid teel Siberisse või Siberis. Kõndisin seal ja mõtlesin, et meie perekonnal läks ikka väga hästi. Tagasi tulid kõik, kes Siberisse saadeti – nii Vorkuta vangilaagrisse saadetud vanaisa, kui Krasnorjarski kraisse saadetud vanavanaema, vanaema ja ema (kes Siberisse saatmise hetkel oli 6-kuune). Jah, nad kaotasid kodu, kõik oma vara, aga nad tulid elusana tagasi ja püsisid perena koos.
Ma ei tea, kas mu ema on kõige noorem ellujäänu, aga igal juhul on ta tõenäoliselt üks nooremaid. Tavaliselt imikud ja nõrgad lihtsalt hukkusid ja visati rongist välja. Sõit käis ju kütmata loomavagunis ja arusaadavalt lõppes vanaemal rinnast stressi tõttu piim. Ema oli hukule määratud, kuid ühes peatuses tuli üks sõdur ja teatas, et proua Kartusele (minu vanaema) on suur purk piima. Mu vanaema otsis elu lõpuni seda heategijat, kes saatis selle purgi piima, sest see päästis minu ema elu.
Päästev õmblusmasin
Vanaema rääkis alati, kuidas Siberisse jõudes, olid peatused nagu orjaturg. Igas peatuses tuldi peale ning valiti sinna tugevamaid naisi ja mehi, kes sobisid töö tegemiseks. Vana naist ja noort naist imikuga ei tahtnud keegi, seetõttu sõitsid nad kõige viimasesse peatusesse, kus siis maha läksid. Mitte keegi neid seal ei oodanud.
Kommunismiohvrite memoriaalil on kirstud kõikide nende punktidega, kuhu inimesi Eestist saadeti koos kaardiga, kus need punktid on ära märgitud. Kaardilt on näha, et tõepoolest 1949. a küüditamisest oli Krasnorjarski krai lõpppunkt, mis asus teistest tükk maad eemal. Kui aga vaadata üldist pilti, siis oli veelgi kaugemaid punkte, kuhu inimesi saadeti.
Vanaema rääkis ka seda, et kui küüditajad neile koju järele tulid, öeldes, et pakkige kiiresti asjad, olid nad suhteliselt ähmi täis ega teadnud mida kaasa võtta. Üks sõdur märkas Singeri õmblusmasinat ja ütles, et võtke see. Masin oli raske, aga hiljem selgus, et see otsus päästis nende elu. Kuigi Siberis neid keegi ei oodanud, said töökad eestlased tänu õmblusmasinale kauges külas tööd ning üsna lühikese ajaga töötasid end seal üles.
Vanaema rääkis alati, kuidas Siberisse jõudes, olid peatused nagu orjaturg. Igas peatuses tuldi peale ning valiti sinna tugevamaid naisi ja mehi, kes sobisid töö tegemiseks.
Sama masin tuli Siberist ka tagasi, sellel õmbles ema meile Nõukogude ajal riideid ning veel minagi sain Siberis käinud Singeri masinaga teha kooli tarvis oma tööõpetuse õmblustööd. Tol hetkel ei mõelnud ma, kuidas sellel lihtsalt õmblusmasinal oli nii suur roll meie perekonna kestmisel.
Kui vanaisa vabanes vangilaagrist, siis sai ta tulla Eestisse. Ometi otsustas ta sõita oma perekonna juurde Siberisse, sest perekond oli püha ja hoidis kokku. Vanaisa oli mul väga töökas meistrimees, kel olid kuldsed käed. Ta oli ka Siberis hinnatud töömees, kes ehitas perele valmis väikese maja. Siis aga tuli otsus, et nad saavad Eestisse tagasi pöörduda tingimusel, et nad ei lähe tagasi samasse kohta, kust nad küüditati. Kui Eestis oli neilt kõik võetud ja saadetud Siberisse, siis Siberis jätsid nad kõik maha, et tulla uuesti Eestisse. Ometi ei kahelnud nad hetkekski, et ohverdada maine vara selleks, et jälle kodumaale naasta.
Kerge on hukka mõista
President Kaljulaid viitas oma kõnes kommunismiohvrite memoriaali avamisel, et siin on loetletud hukkunud inimeste nimed, aga ei ole loetletud neid elusid, mis jäid sündimata. Mul ei ole ühtegi tädi ega onu just sellel põhjusel, et need lapsed kas surid või jäid sootuks sündimata. Minu vanavanemate parimad aastad möödusid Siberis rasketes tingimustes ning ime läbi küüditamise üle elanud ema jäigi nende ainsaks lapseks. Sarnane saatus oli paljudel minu vanavanemate eakaaslastel.
Ega küüditatud ei olnud ainsad, kes küüditamistega seoses kannatasid. 1999. aastal käisin Draamateatris vaatamas Merle Karusoo etendust „Küüdipoisid“, mis jättis mulle kustumatu mulje. Näidend räägib küüditajatest ja vaatest nii öelda teiselt poolt. Tihti kuuleme küsimust, et kuidas see kõik sai olla võimalik? Selleks oli vaja täideviijaid, kes olid Eesti inimesed meie endi keskelt, kes sageli oma pere või enda päästmiseks olid valmis kellegi teise üles andma või lootsid paremale elule. Etendusest jäi meelde, et tihti kannatasid küüditajad oma valikute pärast elu lõpuni, sageli neil polnudki valikuid. Väga kerge on kedagi hukka mõista, raske aga mõista. Nii nagu ohvrite hulgas oli inimesi erinevatest rahvustest, oli neid ka täidesaatjate hulgas.
Kas saame olla kindlad, et sellised asjad enam kunagi ei kordu? Kahjuks tõenäoliselt mitte. Igasugu ideoloogiliste manipulatsioonidega lähevad kaasa pigem vähem haritumad inimesed, mistõttu on oluline roll haridusel. Samuti saame teha kõik selleks, et inimesed ei unustaks ja seeläbi saame ehk vältida minevikus tehtud vigu.
