Eestis on maksureformist rääkimine sama ohtlik kui vabariigi presidendiks kandideerimine. Kohe kui mõni poliitik konkreetsete ettepanekutega välja tuleb, asuvad maksutraditsionalistid teda materdama ja muudatusi ilmvõimatuks tembeldama. Kohati tundub, justkui oleks osa inimeste silmis Eesti maksusüsteem ainuke täiuslik asi meie riigis, mille kohta ei tohi isegi küsimusi esitada.
Minu ja Eesti Keskerakonna hinnangul tuleb meie maksusüsteemi lähiajal igal juhul põhjalikult muuta. Eesti maksutulude ja avaliku sektori kulude osakaal on Euroopa Liidu madalaimate seas, mis ei võimalda pakkuda solidaarselt kättesaadavaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid meie inimestele, väärikat pensioni eakatele, tasuta haridust lastele ja noortele ega teisi vajalikke teenuseid. Õhukese riigi suutmatus majanduslikke, regionaalseid ja sotsiaalseid ebavõrdsusi tasandada oli ilmne juba enne COVID-19 kriisi, kuid globaalne pandeemia on muutnud selle terves maailmas veelgi nähtavamaks.
Tervishoid vajab sadu miljoneid lisaraha
Eestis kulub tervishoiule alla 7% sisemajanduse koguproduktist, mis jääb oluliselt alla Euroopa Liidu keskmisele ligi 10% tasemele.
Seejuures panustab riik tervishoidu vaid veidi üle 5% (EL-i keskmine ca 7%), sotsiaalkaitsesse 13% (EL-i keskmine ca 19%) ning juba praegu tuleb arvestatav osa tervishoiu- ja sotsiaalkaitsekuludest katta patsientidel ja nende lähedastel.
Viimased kolm valitsust on teinud olulisi otsuseid tervishoiusektorile lisaraha leidmisel. Näiteks leppis Jüri Ratase esimene valitsus kokku, et riik hakkab maksma mittetöötavate vanaduspensionäride eest ravikindlustusmaksu haigekassa eelarvesse. Samuti otsustasime eelmise valitsuskoalitsiooni ajal eraldada haigekassale aastateks 2021–2024 kokku 540 miljonit eurot, et katta kriisi tõttu sotsiaalmaksu laekumise langusest tingitud puudujääk.
Täiendavalt on nii eelmine kui ka praegune valitsus eraldanud kokku sadu miljoneid eurosid COVID-19 kriisiga toimetulekuks (testimine, COVID-19 patsientide haiglaravi, haiguspäevade hüvitamine, vaktsiinide soetamine jpm). Ainult nende vältimatult vajalike otsuste najal oleme suutnud koroonaviiruse mõlemast lainest läbi tulla. Nüüd tuleb aga keskenduda pikemale perspektiivile.
Sotsiaalministeeriumi, Praxise ja arenguseire keskuse analüüsidest järeldub, et tervishoiuteenuste vajadus kasvab lähiaastatel nii muutuste tõttu elanikkonna vanuselises struktuuris, lisanduvate ravivõimaluste kui ka ühiskonna kasvavate ootuste tõttu. Seejuures on tõsine probleem kvalifitseeritud tervishoiutöötajate puudus, mida pole võimalik ajutiste meetmetega lahendada. Kui me ei suuda ka pärast poolteist aastat väldanud tervishoiukriisi mõista, et tervishoiuvaldkond vajab toimetulekuks märkimisväärset lisaraha, siis oleme tõesti õppimisvõimetud.
Hoolduskindlustusmaksule pole toimivat alternatiivi
Samamoodi teame, et sotsiaalteenuste kättesaadavus sõltub liigagi palju abivajaja enda võimalustest ning konkreetse kohaliku omavalitsuse võimekusest vajalikke teenuseid pakkuda. Üldhooldekodu kohatasu käib paljudele peredele jätkuvalt üle jõu, ületades keskmist pensioni ligi kahekordselt. Seejuures on Eesti vanaduspensionid ka kahe järjestikuse erakorralise pensionitõusu toel ikkagi Euroopa Liidu madalamate seas, kuna enne 2020. aastat polnud 12 aastat erakorraliselt pensione suurendatud ja pelgalt indekseerimine meie eakatele inimväärset toimetulekut ei taga.
Seetõttu toetan solidaarset hoolduskindlustuse süsteemi, mis toimiks sarnaselt tänasele töötus- ja ravikindlustusele.
Pikaajalise hoolduse puhul peame oluliselt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi, ning teisalt vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ja omaosalust teenuste eest tasumisel.
Maailmapank on analüüsis välja toonud, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peaksid kasvama vähemalt 2–2,5% tasemele SKP-st. Hetkel moodustavad need teenused vaid 0,4% SKP-st.
Pikaajalise hoolduse analüüsid näitavad, et Eestis on vajaduspõhiste teenuste osutamise süsteemi tagamiseks avalikest vahenditest (kohaliku omavalitsuse ja riigi vahendid) lisaraha vajadus ligikaudu 150 miljonit eurot aastas. Rahapuudus on niivõrd suur, kuna täna on kümneid tuhandeid abivajajaid ilma vajalike teenusteta. Rahvastikutrende arvestades teame, et vajadus pikaajalise hoolduse teenuste järele järgmistel aastakümnetel ainult kasvab. Täpselt niisamuti ka kulud pensionisüsteemile.
Kaks eelmist aastat sotsiaalministrina töötades nägin, kui keeruline on pinevatel eelarvekõnelustel sotsiaalvaldkonda vajalikku lisaraha leida. Seetõttu toetan solidaarset hoolduskindlustuse süsteemi, mis toimiks sarnaselt tänasele töötus- ja ravikindlustusele. Selle mudeli rakendamiseks tuleks luua eraldi hoolduskassa või anda see funktsioon juba mõnele olemasolevale asutusele. Ühtlasi saaks sinna koondada rahalised vahendid nii pikaajalise õendusabi kui ka hooldusteenuste finantseerimiseks ja korraldada sealtkaudu kõrge hooldusvajadusega inimestele suunatud teenuseid: õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekande teenused jms. Võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos vastavate hüvitistega ning võimaldada igaühele vajalikke teenuseid, lähtudes just tema hooldusvajaduse tasemest.
Hoolduskindlustusmaksu vastuargumendina väidetakse, et Eestis on niigi kõrged tööjõumaksud. Tegelikult on aus märkida, et Eesti paistab Euroopa Liidus silma hoopis kõrgete tarbimismaksude (käibemaks, aktsiisid jms) ja madalate kapitalimaksude osakaaluga.
Tööjõumaksud on Eestis pigem keskmisel tasemel, sh on meil enamikust EL-i riikidest oluliselt madalam ühetaoline tulumaks.
Hoolduskindlustusmaksu kehtestamine näiteks 2% maksemääraga jaotatuna tööandja ja töövõtja vahel ei mõjuta oluliselt maksukoormust, aga aitab aastakümnete jooksul süvenenud pikaajalise hoolduse väljakutsele reaalse lahenduse pakkuda. Paljasõnalise vastasseisu asemel kutsun üles kriitikuid esitama omapoolseid alternatiivseid lahendusettepanekuid. Senine hooldussüsteem ei ole kahjuks jätkusuutlik ning ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil võimalik tagada inimeste heaolu läbi kogu elukaare, mis on riigi väärikuse küsimus.
Maksudebatist pole pääsu!
Eesti Keskerakonna esimehe algatatud maksudebatti võib ignoreerida, valimistega seostada või sellele jõuliselt vastandada. Reaalsuses tuleb Eesti maksusüsteem pigem varem kui hiljem üle vaadata niikuinii. Keskerakonna maksupoliitika töörühma juhina kinnitan, et meie oleme debatiks valmis ning esitame täpsemad ettepanekud aegsasti enne riigikogu valimisi. Loodan, et sama teevad ka kõik teised poliitilised jõud.
