Enam kui 60 aastat on OÜ Paekivitoodete Tehas Lasnamäe külje all asuvast Väo karjäärist lubjakivi ammutanud, nüüd aga hakkab ehituses ülioluline maavara sealt otsa saama, uute kaevealade avamine lähemas ümbruses on aga pehmelt öeldes keeruline.

Paekivitoodete Tehase luba Väo lubjakivikarjääris majandamiseks kehtib tegelikult 2039. aastani, ent juba ammu on selge, et killustiku tootmiseks vajalikku maavara seal selle ajani ei jätku.

Praegu tegeleb ettevõte karjääri läbikaevatud osade täitmisega, nimetatud tärminiks tasandatakse kogu Väo karjääri 176 ha suurune ala endise loodusliku tasapinnani ehk Peterburi maantee kõrguseni ning seejärel saab maardla lugeda suletuks.

Praeguseks on tasandatud ca 70 ha suurune karjääriala. Sel moel antakse Tallinna linna käsutusse tööstusmaastiku tuiksoonel paras maalahmakas, sest siinpool Pirita jõge on tootmismaa kruntidest nappus käes.

Lubjakivi võib muutuda defitsiidiks

Praegu on kaevandada jäänud veel väike riba Narvast tuleva gaasitrassi taga. Et Väo kaeveala sulgemine on lähema viie aasta küsimus, otsib Paekivitoodete Tehas kohta, kuhu rajada uus lubjakivikarjäär. Muide, huvitav kurioosum on see, et Eesti kõige suurem ja kvaliteetsem paekivivaru asub tegelikult Lasnamäe all. Aga sealt on seda muidugi lootusetu kätte saada.

Tegelikult pole asi pelgalt kaevandamisele ja killustiku tootmisele spetsialiseerunud ettevõtte ärihuvis, vaid mängus on kogu riigi majandus, taristute ehitamise tulevik ja seega kogu ühiskonna heaolu, sest paekivikillustik on üks ehitamise ja ehitusmaterjalide tootmise tähtsamaid komponente, millest valmivad betoon ja betoonitooted, mille eksport moodustab arvestatava osa Eesti väliskaubandusest.

Lisaks kasutatakse lubjakivikillustikku nii teede kui ka ehitiste aluse pinnase täitematerjalina.

Uuritud ja vaagitud on paljusid kohti, praegu peab ettevõtte juhatuse esimees Vladimir Libman kõige reaalsemaks Jõelähtme valla aladel Maardu mõisa lähistel paiknevat 156 ha suurust endist turbamaardlat koondnimetusega Maardu III. Seal leidub pinnases keskmiselt 13 meetri paksune lubjakivilade.

Just seal on ka uuringutega kõige kaugemale jõutud, keskkonnaametilt uuringuload kätte saadud ja proovipuurimised tehtud, ent siis pidas Jõelähtme vallavalitsus vajalikuks keskkonnaamet kohtusse kaevata. Vallal on nimelt kuhjaga põhjendusi, miks Maardu III on uue karjääri avamiseks ebasobiv paik.

Omal ajal teenete eest majanduse arendamisel Eesti kodakondsuse saanud Vladimir Libman pole lootust kaotanud. Ta ütleb, et Paekivitoodete Tehas järgib asjaajamistes rangelt seda, mida seadused ette kirjutavad. Maardu III-s oleksid tema hinnangul karjääri häiringud kohalikele elanikele ning keskkonnale kõige väiksemad.

Libman peab enda missiooniks lähemate aastate jooksul leida ettevõttele vajalik toorainebaas, et kindlustada Paekivitoodete Tehase tulevik.

„Kui Maardu III näiteks homme avatakse, lähen kohe pensionile ja ettevõtet hakkavad juhtima nooremad inimesed,“ lubab ta. „Kui aga Maardu III takerdub bürokraatia ja ametnike kempluse taha, siis saavad meie firma 30–35 töötajat jätkata paekiviplaatide tootmises. See on praegu meie alternatiiv.“

Väos jagub paasi veel 4–5 aastaks

Kuna vastasseis karjääride rajamisele on kõikjal Harjumaal suur (teadaolevalt pole siinses piirkonnas kogu Eesti taasiseseisvuse jooksul avatud ühtegi uut arvestatava materjalimahuga lubjakivi kaeveala), siis peab Paekivitoodete Tehase juhatuse liige ja tegevjuht Kuldar Õunapuu vägagi tõenäoliseks, et umbes viie aasta pärast muutub paekivikillustik siinkandis defitsiidiks. Sest ka Harku ja Väo Paasi karjäärid hakkavad tasapisi ammenduma.

Paekivitoodete Tehases ei tehta juba aastaid lubjakivi kaevandamise käigus lõhkamisi, karjäärisisese transpordi on aidanud minimaalseks viia uute mobiilsete paekivipurustite kasutamine. Pildil on väikseim mobiilsetest liinidest, selle 2,5 korda suurem vend on praegu Tšehhimaal remondis. Fotod Ain Alvela 

Nii tuleb kivi hakata kusagilt kaugemalt kohale vedama, sest ainuüksi Rail Balticu raudteetrassi ja sellega seonduvate maanteesõlmede ehitamine vajab jätkuvalt suurtes kogustes paekillustikku. Samas loetakse majanduslikult otstarbekaks, et killustiku toorainebaas asub ehitustandrist optimaalselt 30 km, maksimaalselt 50 km raadiuses.

„Kusagil nelja-viie aasta pärast võib juhtuda, et paekivikillustik saab vähemalt Harjumaa regioonis otsa ja teoks saab see, mis praegu toimub elektrihinnaga, kui me avastame, et elektrile ei kulu kuus enam mõni euro, vaid mitusada eurot,“ maalib Õunapuu pildi võimalikust tulevikust.

„Kui enam-vähem ühel ajal saavad tühjaks meie karjäär, Harku ja Väo Paasi karjäärid, siis tuleb killustik tuua näiteks Soomest või mujalt Eestist, mis tõstab praegust hinda kaks-kolm korda. Näiteks teedeehituses väljendub see nii, et kui praegu ehitad kilomeetri, siis edaspidi saad sama raha eest ehitada umbes 400 meetrit.“

Tulevik on paekivi väärindamise päralt

Kuna tulevik uute karjääride avamise osas on tume, püüab Paekivitoodete Tehas leida võimalusi paekivi kui loodusressursi väärindamiseks. Uus toodang on eelkõige Skandinaavia turule suunatud paekiviplaadid, mille eest saab küsida head hinda. Nii algavad lubjakiviplaatide ruutmeetrihinnad Eestis 50 eurost, Rootsis 100 eurost.

Selle eesmärgi nimel ühineb ettevõte lähikuudel Väo karjääri naabruses juba aastaid lubjakivist ehitusmaterjale (põrandaplaate, -liiste ja aknalaudu) tootva ettevõttega Reval Stone. Siiani on Reval Stone’i toodangu oluline turg olnud Venemaa, kuhu tarnitakse isegi mitme tonni raskusi Saaremaa dolomiidist valmistatud sambaid. Lisaks Väo karjäärile on Reval Stone’il kaevandusõigus Märjamaa lähistel Orgita paekivikarjääris ning Saaremaal Kaarma ja Selgase dolomiidikarjäärides.

„Ühinemisega saame juurde n-ö ekspordimõõtme, lisaks on see paekivi kõige suurem väärindamine ja põhimõtteliselt täielik ärakasutamine,“ selgitab Kuldar Õunapuu. „Müües paekivi killustikuna, on võimalik tonni eest teenida kümmekond eurot, dekoratiivkivina müües on tonni hind kusagil 1500 eurot.“

Kuidas motiveerida omavalitsusi?

Kaevandusfirmades on avaldatud arvamust, et iseäranis pärast seda, kui kärbiti omavalitsuste eelarvesse laekuvat ressursitasu, polegi vallad enam motiveeritud maavarade kaevandusi oma territooriumile lubama. Võimalik, et asja iva peitub selles, et seadusandja peaks süvenema võimaluste vaagimisele, kuidas suurendada omavalitsuste huvi, et nende aladel ikkagi ka maavaradel põhinev tööstus areneda saaks.

Ennekõike kehtib see Tallinna ümbruskonna valdade kohta, mis iseenesest on pealinnas tööl käivaid maksumaksjaid tulvil, mistõttu eelarve täitmisega probleeme pole ja nii on ka keeruline neid isegi riigi tasemel mõjutada uusi karjääre avama. Nii ka Jõelähtme vallas, kus aastaid on võimul Reformierakond, mis kohalikul tasandil on karjääri vastu, samas riigi valitsuses olevad reformierakondlased suhtuvad maavarade kasutamisse üldiselt soosivalt. Lahendamatuna näiv vastuolu on viinud olukorrani, kus vald ehk sisuliselt riiklik instants käib lõputut kohtuteed riigiametiga ja sisuliselt vabariigi valitsuse otsuste vastu.

„Kui killustik tuleb tuua Harjumaale näiteks Soomest või kuskilt kaugemalt Eestist, siis tõstab see praegust hinda kaks-kolm korda.“

Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja märgib, et kaevandustega seotud küsimuste üle seisukohtade kujundamine on vallavolikogu pädevuses, seega formaalselt on tegemist rahvaasemike tahtega.

Vastuargumentidest toob Umboja esmalt välja tõsiasja, et Maardu III uuringuruum asub märgalal. Tegemist on Maardu rabaga, kus alles paar aastat tagasi kavandas riik jääksoo loodusliku veerežiimi taastamist, mis on EL-i üks olulisi eesmärke. Praegu on see kavatsus kalevi alla pandud, põhjust vallavanem ei tea.

Rabad tekivad sinna, kus on piirkonna kõige madalamad kohad ning kui vaadata maa-ameti kaardirakendusi, siis just Maardu raba ja lähipiirkond – Jõelähtme jõgi koos toitekraavidega – on koht, kuhu koguneb massiivne pinnavete kogum.

„Selles piirkonnas pole võimalik kaevandada nii, et kogu karjäär koos tehnikaga ära ei upu. Nii võimsaid pumpasid ei ole olemas, mis suudaksid sellise veekoguse Jõelähtme jõkke ära pumbata,“ leiab Umboja. „Suurvete aegu ei mahu Jõelähtme jões vesi enam Kostivere karsti ära ja sinna tekib suur karstijärv. Pole reaalne, et samal ajal saaks sisuliselt selle kõrval olla kümnemeetrine süvend.“

Kohalikke hirmutab raskeveokite tulv

Teisena märgib vallavanem, et piirkonnas asub rohkelt kaitsealuseid liike, eelkõige elavad seal kullilised (merikotkas) ja kahepaiksed (vesilikud), lisaks on leitud mitu kaitsealust taimeliiki. Kolmas põhjus on karjääriga kaasnev müra- ja tolmuhäiring.

„Maardu III uuringuala asub küll riigiteede läheduses, kuid kõik peamised suunad raskeveokite liiklemiseks läbivad piirkondlikke asulaid ja külakeskusi: Loo, Lagedi, Kostivere ja Aruküla alevikku; Maardu, Saha, Vandjala, Aruaru küla,“ loetleb Umboja. „Jutt, et transport suunatakse otse Tallinna–Narva maanteele, ei ole tõsiselt võetav, selleks tuleks transpordiametil teistel riigiteedel rasketranspordi liikumine keelata, mis ei ole võimalik. Transport hakkab liikuma kõige otsemat teed sihtkohta ja see tähendab piirkonnas massiivset rasketranspordi läbisõiduvoogu järgneva 30–50 aasta vältel.“

Massiivne üleujutus 2010. aastal Jõelähtme jõe luhal. Foto erakogu 

Vallavanem on seisukohal, et piirkondlikud riigimaanteed ei ole rajatud nii suure koguse rasketranspordi teenindamiseks. „Kõikidel piirkondlikel teedel on kevadeti ja sügiseti ees 8–10 tonni massipiirangu märgid, need teed ei pea sellist koormust ka muul ajal vastu,“ ütleb ta.

Jõelähtme valla ja riigi vahel käivad läbirääkimised tekkinud vastasseisu ületamiseks ning lahenduste leidmiseks. Vallavolikogu saatis hiljuti majandusministeeriumile pöördumise, milles teeb ettepaneku läbirääkimisi jätkata.

„Riigi algatatav maavarade teemaplaneering on samm õiges suunas, kuid eeldab põhimõtteliste küsimuste läbirääkimist, kaasa arvatud õigusaktide muutmist,“ märgib Umboja.