Eesti Energia jätkab oma toote – aherainekillustiku – turustamist. Igati tore ja tänuväärne mõte, mis haakub rohepöörde ja ringmajanduse ideega.

Siin tuleb “aga” koht. Kampaania on aherainekillustiku kasutamiseks “ükskõik kus”. Taas jäävad tähelepanuta argumendid, mis muudavad aherainekillustiku kasutusvõimaluse olematuks paljudes paekarjääridest pärit kvaliteetse materjali kasutuskohtades.

Juba kümmekond aastat tagasi väideti, et põlevkiviga koos kaevandatud paekivist “saab teha ükskõik mida” (tsitaat Eesti Päevalehe Ärilehest 28.12.2007). Muu hulgas kirjutati, et Eesti aherainest on huvitatud lätlased ja ka Lääne-Euroopa maad. Kahjuks tehakse selliste kampaaniatega karuteene toimivatele ja arendatavatele paekarjääridele, sest jäetakse mulje, et aherainekillustik lahendab kõik probleemid.

Kahtlemata on aherainekillustikule laiema kasutusvõimaluse otsimine positiivne. Mõistlik on kasutada aherainekillustikku seal, kuhu see sobib ehk seal, kus nõuded kasutatavale materjalile on madalamad.

Aherainekillustik ei asenda kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku

Aheraine puhul peab siiski arvestama, et tegemist on põlevkiviga kokku settinud materjaliga ning seetõttu pole paljud selle materjali omadused võrreldavad ja samaväärsed paekarjäärist saadava kvaliteetse kivi omadustega.

TTÜ pikaaegne õppejõud ja sertifitseerija Toomas Laur on kirjutanud põhjaliku selgituse, mida tuleb aheraine kasutamisel silmas pidada betoonide puhul (“Põlevkivi aherainest killustiku kasutamine betoonitööstuses on piiratud”, Ehitaja 2008 nr 3). Toomas Laur võrdleb põlevkivi aherainest lubjakivikillustiku tehnilisi näitajaid seni toodetud ja kasutatud traditsiooniliste paekivikillustike omadustega.

“Betooni täitematerjali osas on suuremad erinevused killustiku terade tiheduses, veeimavuses, külmakindluses. Madalamad näitajad on oluliseks ohumärgiks betooni väikesele kestusele,” selgitab betooniala kogenud asjatundja. Eesti Betooniühing ütleb üheselt: aherainekillustikku betoonis kasutada ei tohi.

Toomas Lauri seisukoha saab üle kanda nii hoonete kui ka teedeehitusse. Samuti on täitematerjalidel kõrged nõuded Rail Balticu projektis. Uuringute tegijad toovad esile, et aherainekillustikuga ei saa asendada kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku (Sven Sillamäe, TalTechi uuringud).

Rail Balticu jaoks tehtud uuringus räägitakse võimalusest teatud tingimustel ja konkreetsetes kasutuskohtades asendada liiv aherainekillustiku ja liiva seguga, kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku aherainekillustikuga asendada aga ei saa.

“Aheraine puhul on tegemist materjaliga, mille omadused üldjuhul ei vasta minimaalsetele kvaliteedinõuetele katendikonstruktsioonis aluskihtides kasutamiseks ning see on põhjendatud ja lubatud vaid väikese liikluskoormusega teede ehitamisel,” kirjutab MKM transpordi asekantsler Ahti Kuningas vastuses keskkonnaministrile (17.01.2020).

Transpordiamet toob esile, et aheraine kasutamisel peavad tee kestvuse ja optimaalse elukaare kulud olema samaväärsed võrreldes traditsiooniliste lahendustega ehk aherainekillustiku omadused peavad olema samad kui traditsioonilistel materjalidel. Sellistel juhtudel on võimalik kasutada aherainekillustikku võrdsetel alustel teiste täitematerjalidega.

Reaalsuses on aheraine omadused võrreldes traditsiooniliste täitematerjalidega suhteliselt madalad, mistõttu on ka aheraine kasutus hetkel võimalik suhteliselt piiratud juhtudel, näiteks teede (või raudtee) muldkeha kihtides, kuhu ei ulatu dünaamilised koormused ja mis asuvad kuivas konstruktsioonikihis. Transpordiametile on oluline ka see, et vastav konstruktsioonikiht oleks tee elukaare lõpus taaskasutatav.

Lõplik otsus ühe või teise täitematerjali liigi kasutamiseks tehakse konkreetse ehitusobjekti käigus lähtuvalt regulatsiooni ja projekti nõuetest, arvestades majanduslikku otstarbekust, sh transpordikulusid ning ehitusmaterjalidele esitatud kvaliteedinõudeid.

Eeldame, et kõik killustike tarbijad ja tootjad (sh ka Eesti Energia) on teadvustanud, et aherainekillustikku saab kasutada vaid madalamate tehniliste nõuetega materjalide kasutamist võimaldavates konstruktsioonides, mille on projekteerijad täpselt ja kõigile nõuetele vastavalt kavandanud.

Aherainekillustiku omaduste väärtused ei ole stabiilsed

Eriti oluline on see, et aherainest toodetava killustiku omadused ei ole stabiilselt ühesugused, vaid muutuvad lähtuvalt paekivikihi asukohast ja ala suurusest, kust see materjal on kogutud.

Kui kõrgema kvaliteediga paekivikillustiku terade tihedus on 2,6–2,7 Mg/m3 ning külmakindlus F2, siis aherainekillustiku deklaratsioonides võib kohata tiheduse väärtusi 2,4 Mg/m3 ja külmakindlust F4. On ka aherainekillustiku deklaratsioone, mille kohaselt on materjalile deklareeritud tihedust 2,1 Mg/m3 ja külmakindlust F12.

Terade tiheduse madalamad ja külmakindluse kõrgemad väärtused tähendavad seda, et killustikust väga suure osa moodustab põlevkivi. Sellist killustikku ei saa kasutada ilmastikumõju kogevates konstruktsioonides.

Kui killustiku omaduste väärtused kõiguvad, saab sellise materjali kasutamisel lähtuda vaid madalamatest väärtustest – ei kujuta ju ette, et üks meeter sõiduteed ehitatakse nõrgast killustikust ja järgmine meeter tugevamast.

Aherainekillustiku kasutamise eesmärk ei tohi olla rohepesu

Milline on aherainekillustiku ja liiva segu hind ning CO2 pääste võrreldes kohalikust pinnasekarjäärist kaevandatud materjali omaga?

Selleks et vedada tonn aherainekillustikku Ida-Virumaalt Pärnumaale, on vaja see kalluriga transportida karjäärist raudteejaama, laadida kopplaaduriga vagunitesse, vedada rongiga läbi Tallinna Pärnusse, seal vagunitest ekskavaatoriga maha laadida, seejärel vedada segamissõlme, segada ja transportida objektile. Kogu tarneahel toimib diiselkütust kasutavate masinate ja seadmete baasil.

Sedasi tarnitavat materjali tuleb võrrelda materjaliga, mis tuuakse kohalikust karjäärist, kus toimub laadimine ekskavaatoriga autole ja vedu objektile.

Nii saame aimu majanduslikust mõjust. Aga milline on selle tegevuse keskkonnamõju?

Tavalise paekivikarjääri puhul hinnatakse iga kilomeetri läbimise vajadust ja keskkonnamõju. Aheraine puhul räägime sadadest veokilomeetritest ja selle keskkonnamõju ei ole tõsiselt arutellu võetud?

On selge, et keskkonnamõju vähendamiseks tuleks aheraine ja sellest toodetav materjal ära kasutada võimalikult tekkekoha lähedal.

Lahendus on olemas

Põlevkivi kaevandamisel jääb praegu umbes 1/3 väärtuslikust maavarast maa alla kadudeks, sest kaevandusi on vaja üleval hoida (st et kaevanduse lagi sisse ei kukuks) ja seda tehakse nn tervikutega, mis jäävad kaevandamata. Seejuures liiguvad kaevandused järjest sügavamale ja kaod aina suurenevad (tervikud peavad olema suuremad, et maapinda ülal hoida).

Mõtelgem, milline tohutu kogus meie pruunist kullast raisku läheb. Samas rikuvad Ida-Virumaa visuaalset pilti hiiglaslikud aherainemäed. Selle asemel et neid mägesid sadade kilomeetrite taha toimetada, kulutades hullumeelsetes kogustes energiat ja muid ressursse koos kõrge negatiivse keskkonnamõjuga, võiks aherainet kasutada kaevanduste tagasitäitmisel, mille tulemusel saaks maa seest kätte kogu meie rahvusliku rikkuse.

Nii käitudes saaksime maksimaalselt ära kasutada väärtusliku põlevkivi, kaotada Ida-Virumaa visuaalne reostus ehk aherainemäed ning vähendada olulisel määral negatiivset keskkonnamõju ja likvideerida võimalik reostuse allikas. Sealjuures läheb üle jääv materjal tagasi keskkonda, kust see on tulnud.