Peamine murekoht on see, et Venemaa ei suuda iseenese probleemidega tegeleda ning käsitleb selle asemel naabreid oma probleemina – mida ta „lahendab“ tavaliselt vägivaldselt.
Putin tahtis Ukrainat „denatsifitseerida“, mis on mõistagi täiesti jabur eesmärk. Selle asemel toimub Venemaa ja Euroopa Liidu suhete degasifitseerimine. Puurublades ei hakka keegi gaasi eest maksma.
Denatsifitseerimine tähendas Ukraina „natside“ ehk presidendi, valitsuse jt kõrvaldamist ning venemeelse nukuvalitsuse ametisse panemist.
Sõda sunnib riike muudatustele
Maailmas võivad sõja mõjul toimuda märkimisväärsed geopoliitilised muudatused. Soome tõenäoliselt otsustab NATO-ga liituda. Seejärel ka Rootsi. NATO tugevdab idapoolsete äärealade kaitset. Alalised baasid on võimalikud. Balti riikide õhu- ja raketitõrje ning kaldakaitsevõime suureneb märgatavalt.
Kaukaasia ja Põhja-Kaukaasia võivad minna käärima, taaskord. Miks mitte ka Kesk-Aasia.
Hiina toetab Venemaad, kuid… ikka oma huvidest lähtuvalt. Peking hakkab varsti Moskva poliitikat mõjutama, isegi dikteerima, sest Kremli meeleheitlikud sammud mitte sattuda ühemõttelisse sõltuvusse Hiinast (Lavrovi visiit Indias jm) ei õnnestu. Venemaa viskus Hiina embusse ja ta ei rabele sealt välja ilma lääne abita.
Ukraina territoriaalne terviklikkus tõenäoliselt ei ole lähiajal taastatav, kuid Ukraina riik, selle läänesuunitlus ja kaitsetahe püsib.
Hiina ei ole veel õieti oma hambaid näidanud. USA praegused sammud Venemaa suunal on muidugi ka (pigem eelkõige) Hiinale mõeldud, sest Ameerikal jookseb Hiina, mitte Venemaa silme ees.
Hiina hoiak ei varja kalduvust/toetust agressioonile. On võimalik, et Venemaa ebaõnnestumine Ukrainas lükkab Taiwani „lahenduse“ aastateks edasi, mille eest Peking ei ole Moskvale tänulik.
Stalin on praegugi Venemaal suures aus, mis on ka Putini jumaldamise alateadvuslik/teadlik alus.
USA eriline püüdlus vältida sõjalist kokkupõrget / sõda Venemaaga Ukraina kontekstis on selgelt seotud Hiinaga. Venemaa ja Hiina mõistavad seda – väga üheselt.
Putini ehmatav populaarsus Venemaal
Venemaa rahvas armastab Putinit üha enam. Levada keskuse viimane küsitlus – Putini sõjapoliitikat toetab üle 80% elanikkonnast. Nad on andunud Putinile nagu teise maailmasõja aegsed/järgsed sovetid Stalinile. Kui Putin peaks surema, siis nad nutavad härdalt ja kardavad, et nende jaoks justkui saabub maailma lõpp.
Kogu maailm on nende vastu (tegelikult ka hiinlased, hindudel on ükskõik). Aga Putin elab ja püüab veel midagi „saavutada“. Rubla kurssi on suudetud tagasi pöörata, korraks, kuid majanduse allakäigu stabiliseerimine või kasvuks muutmine on sama edukas ülesanne, kui kommunistide kunagine plaan Siberi suurjõgede voolu ümber pöörata.
Kas see on see Venemaa ja maailm, millest Putin ja tema paadunud toetajad unistavad? Vaevalt küll. Aga nad lähevad „plaanipäraselt“ edasi, sest nad ei oska midagi muud.
Stalinile järgnes Hruštšov ja destaliniseerimine. Beria lasti maha. Paljud teised timukad ka. Kas Putinile järgneb uus Hruštšov? Hruštšovi destaliniseerimine viis Moskva–Pekingi telje lagunemisele 30 aastaks.
Võib arutleda ka selle üle, et Nõukogude Liidu destaliniseerimine ei olnud sama edukas, kui denatsifitseerimine Saksamaal. Stalin on praegugi Venemaal suures aus, mis on ka Putini jumaldamise alateadvuslik/teadlik alus. Kuid Venemaa (ja maailma) ajalugu kordub tsükliliselt, uutes tingimustes. Võib-olla saame mõneks või mõnekümneks aastaks rahu, võib-olla mitte, külma sõja tingimustes.
Põhiline mure on ikka see, et Venemaa ei suuda iseenese probleemidega tegeleda ning selle asemel käsitleb naabreid oma probleemina, mida ta „lahendab“ tavaliselt vägivaldselt.
Otsused sündigu proaktiivselt
Lääs teeb paljuski vingus näoga suuri otsuseid Putini survel, kuigi need on ju loomulikud otsused – näiteks NATO idapoolsete liikmete kaitse tugevdamine alates 2014, sõltuvuse vähendamine (või lõpetamine) Vene gaasist jne. Demokraatlik maailm säilitab oma elujõulisuse, kui ta teeb taolisi otsuseid (mida on veel ja veel vaja teha) mitte Putini survel, vaid omaalgatuslikult ehk proaktiivselt, mitte reaktiivselt.
Eks ole näha – mitte kas, vaid – kuidas ajalugu kordub. Loodame kõige paremat.
