President Toomas Hendrik Ilvese teine valitsemisaeg hakkab otsa saama. Läinud nädalal kohtus president maakonnalehtede toimetajatega, et ühises õhtusöögilauas möödunut meenutada.
Härra president. Teie teine valitsemisaeg hakkab otsa saama. Loomulik küsimus: keda prognoosite järgmiseks presidendiks, kelle kandidatuuri toetaksite? Avalikkusele on erakondade poolt nimetatud selliste väärikate inimeste nimed nagu Marina Kaljurand, Siim Kallas, Indrek Tarand…
Toomas Hendrik Ilves: Presidendi insitututsioon ei näe võimalust ühtegi kandidaati rohkem või vähem toetada. Kõik nimetatud isikud on väga väärikad, sobivad presidendi kohuseid täitma, aga mina oma ameti tõttu ei saa neist eelistada ühtegi.
Kui aga ootamatult kerkiks esile endise peaministri Andrus Ansipi kandidatuur, kas temal oleks Teie toetus. Olete ikka öelnud, et Eestil puudub praegu narratiiv. Andrus Ansipil oli see väike narratiiv tagataskus alati olemas…
Põhiseaduse kohaselt on presidendi ampluaaks riigikaitse ja välispoliitika. Nii et uue presidendi nimetamisel lähtuksin nendest parameetritest. Kedagi konkreetset ma avalikult eelistada ei soovi.
Kõneleme siis välispoliitikast: kui palju oli Venemaaga seotud julgeolekuoht kõne all hiljutisel Davosi tippkohtumisel?
Seal oli teemaks pigem Vene majandus, mitte julgeolek.
Rootsi kõrged poliitikud on viimasel ajal väitnud, et on Venemaa pärast mures. Toomas Hendrik Ilves, kas teie meelest on olukord Euroopas teravnemas või stabiliseerunud?
Pärast 1949. aastat, mil N¬ATO loodi, on küsitluste tulemusel Rootsis esimest korda rohkem neid inimesi, kes tahavad NATO-sse, kui neid, kes ei taha. Viimase kahe aasta jooksul on Läänemerel ja selle ümbruses olnud küllaltki agressiivne käitumine. Ilma transponderita lennud, mis on suureks ohuks tsiviillennundusele; õppused, kus harjutatakse Rootsi pommitamist, Rootsi laevade jälitamine… Sama asi on juhtunud Taaniga. Nii et Rootsi on mures küll, igavest rahu, mida loodeti, pole kuskilt tulemas…
26. veebruaril on Ukraina Krimmi vallutamise teine kurb aastapäev. Nende kahe aasta jooksul on nii palju ja nii kiiresti muutunud, et kas julgeksite tulevikku prognoosida…
See on minu meelest võimatu. Kõige suurem mure ongi, et Venemaa käitumine on täiesti ettearvamatu. Krimmi annekteerimine rikkus rahvusvahelise õiguse alustalasid, ÜRO hartat, mille kohaselt piire ei muudeta sõjalise jõuga.
Seega ei ole mingit alust öelda, et kõik on väga tore, et tegevus on vaibunud. Venemaa minek Süüriasse oli täiesti uus asi, me keegi ei oleks osanud ennustada. Küllap tulevikus näeme veelgi igasuguseid ootamatuid käike.
Kõnelete maailmas pidevalt IT-st ja digitaliseerimisest. Aga mis on Eesti IT probleemid?
Meie IT-sektori suurim probleem on, et pole piisavalt inimesi, keda tööle võtta. Inimesi kutsutakse tööle mujalt. Seepärast ongi Skype’i arenduskeskuses 35 erinevast rahvusest töötajat.
On oluline, et juba põhikoolis õpetatakse reaalaineid. Matemaatika on nagu viiulimängimine või keeleõppimine. Kui inimene ei saa noorena matemaatikast aru, ei saa ta sellest aru ka hiljem.
Üks meie riigi suuremaid eesmärke on rahvaarvu suurendamine või hoidmine ja samal ajal ei tehta selleks väga lihtsaid, kuid vajalikke asju. Mille taga see kinni on?
Ma usun, et meie soovis arendada õhukest riiki. Et ärme paneme raha nendesse projektidesse. Siis ongi tulemus käes. Õhuke ja väike riik.
Omariiklus on siiski selline luksus, mille juures pead arvestama, et on asju, mis lähevad maksma. Kui me mõtleme, et oleme pool Kopenhaagenit, aga meil on 35 välisesindust, siis on selge, et mõned asjad on kallimad. Pool Kopenhaageni linna ei pea endale ostma näiteks tanke.
Õhukest riiki võib propageerida ja on mõistlik ebaotstarbekaid kulutusi vältida, aga on asju, kus on mõistlik investeerida. Näiteks tuleks juba kaotatud inimelude tõttu Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitada. Isegi presidendi autos istudes näed aeg-ajalt, kuidas mõni hull otsustab pimedas kurvis teisest mööda minna ja tuleb sulle vastu.
Mida arvate ideest, et Eesti rahvaarv võiks kasvada kahe miljonini?
Üks erakond seda propageerib. Ma üldiselt ei hakka arvustama poliitikuid, kui nende tegevus on seaduslik.
Aga siiski…
Kui tiivustada inimesi lapsi maailma tooma, siis peame vaatama, et vanemad suudaksid sotsiaal- ja hariduskuludega toime tulla, kuni laps saab 18 või 22 aastat vanaks, sõltuvalt sellest, millal tema koolitee lõpeb. Kui seda teha inimlikult, siis see ei ole õhuke riik.
Rahvastik võib kasvada ka immigratsiooni kaudu, mis oleks täiesti mõistlik. Aga praeguse meeletu populismi tõusu lainel ma kardan, et see ei tule kõne alla. Me ei ole mõistlikult rääkinud immigratsioonist. Ksenofoobia kasv teeb mind murelikuks. „Kui-on-must-näita-ust“ -poliitika on mingist teisest ajastust.
Meil on ju mustanahalised eestlased. Meie enda kaaskodanikud. Inimene, kes on Hiiumaal üles kasvanud, räägib sulaselget eesti keelt, aga me ütleme, et ta ei ole eestlane, anname talle peksa.
Eesti on alati tihedalt suhelnud Poolaga ja hoidnud temaga sama joont. Välja arvatud ehk pärast seda, kui seal võim vahetus (Poolas novembris võimule tulnud konservatiivset Seaduse ja Õigluse Parteid on süüdistatud ebademokraatlikes reformides – Ü.R.). Kes on nüüd meie suured liitlased Euroopa Liidus?
Ma ei näe, et midagi oleks muutunud meie liitlassuhtes. Igal juhul tuleb hoida häid suhteid Poolaga ja see on olnud minu eesmärk esimesest ametipäevast. Poola on Euroopas ainuke suur riik, kes saab aru, mida tähendab küüditamine. Neil on samad hirmud ja kogemused, mis meil ja millest millest mõni teine suur riik Euroopas ei saa aru.
