Emadepäeval algab järjekordne looduskaitsekuu. See on üks tore traditsioon, aga looduskaitse aeg on otsas. Värskelt avaldatud ÜRO raport annab looduse seisust hirmuäratava sõnumi. Looduslike elupaikade ülikiire vähenemise tõttu on lähimal ajal hävimas üle miljoni looma-ja taimeliigi. Suur osa inimkonnast siiani ei mõista, et looduse arvelt oma heaolu parandades tegelikult hävitatakse seda heaolu. Seega – looduse kaitsmise Aeg on möödas. Vaja on teda taastama hakata. See tähendab täiesti uudset mõtlemist ka majanduses.
Kahjuks on ka looduskaitse ennast kompromiteerinud. Ma elan poole ajast Lahemaa rahvuspargis. Sellist hävitavat tegevust nagu viimastel aastatel, ei ole ma kunagi varem näinud. Nimelt on vaikselt muudetud pea kõikidel looduskaitsealadel kaitseeskirju, mis lubavad teha ka rahvusparkides lageraieid. Selle muutuse on sisse viinud keskkonnaamet, kelle peamiseks kohustuseks peaks olema just looduse kaitsmine.
Päris õudne on vaadata seda suurte masinate poolt segikeeratud metsaalust ja nutvaid kände. Miks üldse lastakse suurtehnikat looduskaitsealadele ja miks tehakse seda siis kui maa on pehme? Samas ei tohi inimesed sealsamas panna püsti väikest hütti ajaloolisele vundamendile. Pidi loodusele väga kahjulik olema. Selline silmakirjalikkus on vähendanud paljude inimeste usaldust igasuguste looduskaitseliste meetmete vastu ning tekitanud küsimuse, miks looduskaitse üldse vajalik on.
Usaldust vähendab ka aina rohkem levima hakanud rohepesu. See on silmakirjalik looduse kaitsmine, andmata aru, et tegelikult mingid nö rohelised reeglid ja käitumisnormid kannavad küll justkui looduskaitselist eesmärki, aga süüvides selgub, et on hoopis loodusele kahjulikumad. Üks selline värske näide on biolisandiga autokütuse nõue. See justkui peaks vähendama fossiilsete kütuste tarbimist, aga lähemalt uurides selgub, et nende biolisandite valmistamise käigus on loodust kahjustatud rohkem kui me kahjustaksime tavalise bensiiniga tossutades. Bioloogiline jalajälg hoopis suureneb vähenemise asemel. Talupojamõistusega eestlasele on selline silmakirjalikkus talumatu ja kaotajaks jääb ikkagi looduskaitse.
Või võtame näiteks Rail Balticu. Eesmärgiga võtta kasutusele loodussõbralik transpordiviis, tehakse tegelikult sellele samale loodusele tohutut kahju. Esiteks sellega, et uut raudteekoridori ehitades hävitatakse tohutult looduslikke elupaiku. Eesti ei pea jääma ilma moodsa raudteeühenduseta. Olemasolevat trassi on võimalik renoveerida.
Palju on räägitud ka sellest, et petukaupa on tehtud RB sotsiaalmajandusliku mõju hindamisel, kasutades analüüsiks aegunud andmeid. Vähe räägitakse sellest, et RB tarvis vraudteevalli ehitamiseks avatakse Eestis tohutul hulgal uusi kaevandusi. Iga karjääri avamine tähendab aga looduslike elupaikade vähenemist. Muuseas, RB keskkonnamõjude hindamisel ei ole arvestatud kaevanduste osa üldse. Ma siinkohal ei hakkagi rääkima läbipaistmatust asjaajamisest, mis RB-ga on kaasnenud…
Looduslike elupaikade vähendamine toimub ka monokultuursete põldude suurenemise kaudu ja loomulikult ka vanade metsade raiumise ning lageraiete teel. Püsimetsandus on lahendus, mille eestvedajaks peab olema RMK.
Mida siis ikkagi teha looduse kaitsmiseks ja temaga sõbralikus kooskõlas elamiseks? Esimese asjana saab iga inimene vähendada oma aias niidetava muru pinda, asendades osa sellest rikkaliku kooslusega niiduga. Ei ole vaja ka kõiki pindasid katta sillutise või asfaldiga. Need on väikesed sammud, aga siiski olulised.
Peamine muutus peaks toimuma majanduses. Keskkonda kahjustavad majandusviisid peavad jõudsalt vähenema. Sinimajandus on ettevõtluse viis, kus majandustegevuse tagajärjel keskkonna seisund paraneb. Ka siin on õnneks häid näiteid liikvel. Eestis on käima minemas merekarpide- ja vetikatööstus, nende kasvatamine puhastab merevett.
Läänemeres on vähemalt 30 viimast aastat otsitud lahendusi, kuidas üleliigsed toitained veest välja saada. Lahendus on teadlaste ja ettevõtjate koostöös leitud. Hetkel on suurimaks takistuseks riigipoolne bürokraatia, mis ei anna ettevõtjatele piisavalt kiiresti võimalusi sellise ettevõtlusega tegelema asuda. Metsatööstusest suur osa on praegu keskendunud metsast saadavale palgile. Raha ja kasumit arvutatakse vaid mahavõetud metsa järgi.
Kui lubada metsal kasvada põlismetsa staatuseni, on rahaline tulu läbi turismi ning ökoloogilise mitmekesisuse mitu korda suurem. Inimeste tervis on otseselt seotud sellega, milline on nende toit, kasutatavad puhastusvahendid ja kosmeetika. Kui me kasutame looduslikke ja mahetooteid, siis sellega parandame juba keskkonda ja inimese tervist. Tervis on aga meie suurim väärtus.
Artur Talvik
Elurikkuse Erakond
