Põhja-Eestis on klindi pikkus umbes 300 km. Kuigi see pakub maakonnas mitmel pool silmailu, põhjustab see ka probleeme, mille ennetamiseks ei ole suurt midagi teha.

30. aprillil ilmus Postimehes artikkel “Meri õgib Kakumäe poolsaart”, kus keskkonnaministeeriumi keskkonnanõunik Rein Raudsep nentis, et on olemas võimalus, et Kakumäe klindiäärne tee võib ohtlikuks muutuda. “Viimane tugev torm oli 2005. aasta jaanuaris. Siis viis torm sealt mitu meetrit maad ära. Kallas polnud lihtsalt varisenud, meri viis lausa rannavallid ära,” rääkis ta Postimehele. Kakumäe poolsaart lõhub meri aktiivselt, aga kuidas on olukord ülejäänud maakonnas?

Vesteldes Rein Raudsepaga, ütleb ta, et Põhja-Eesti klindil on kaks suundumust. “Esiteks Loode-Eestis tõuseb pikkamööda maapind ja ka klint ning meri taganeb. Järelikult murrutus aina kahaneb ja meri puutub klindiga aina vähem kokku. Teiseks, ohtlikud on suured tormid nagu 2005. aasta jaanuaritorm. Toona viis torm Loode-Eestist ära osa klindieelset maad,” räägib Raudsep.

Klint mureneb

Klint koosneb mitmest kivimikihist. Kõige sügavamal on sinisavi kihid, millele järgnevad liivakivi kihid. Need jäävad asukohast olenevalt kas mere alla või maismaale. Kõige suurema osa moodustab lubja- või paekivi osa. Erinevaid kihte on näha Pakri poolsaare pankrannikul.

Raudsepa sõnul murenevad kihid erinevalt. “Üldiselt on tendents nii, et kuna liivakivi on pehme, siis allub see mere murrutustele ja ilmastiku mõjutustele ning mureneb klindi alt ära ning lubja- või paekivi osa jääb õhku õõtsuma. Ja mingil ajahetkel, kui on tekkinud juba praod, kukub tükk klinti alla,” selgitab ta.

Läänest vaadatuna näeb Harju klinti kõigepealt Pakri saartel ja poolsaarel. Kui Parki puhul ei ole ohtu märgata – liivakivi ei ulatu maismaani –, siis Pakri poolsaar on oma olemuselt ohtlik paik. Raudsepa sõnul avaldavad loodustegurid sealsele klindile järjepidevalt mõju. “Meri on küll suhteliselt sügav ja klint tõuseb, aga ei ole märgata, et meri oleks taganenud. Poolsaarel käib meri ikka vastu liivakivi,” ütleb ta.

Kahjuriks on tormid

Läbi aastate on Pakri poolsaare olnud mitmeid varinguid, millest suuremad toimusid 1996, 2003 ja 2008. Viimase suure varingu puhul kukkus panga küljest merre 40 meetrilaiune pangaserv. Kuigi Raudsep eeldab, et aja jooksul mere mõju poolsaarele väheneb, jääb siiski varisemise oht, kui peaks tekkima 2005. aastaga sarnane torm. Toona, 9. jaanuari öösel, mõõdeti Kihnus tuulekiiruseks 38 m/s ja veetase tõusis Pärnus 295 cm üle Kroonlinna nulli, tekitades üle kahemeetriseid laineid.

Pakri poolsaarel on esmases ohus Pakri vana tuletorn, mille eluiga on suuresti looduse teha. “Kui vana tuletorniga midagi ette ei võeta, siis see tõenäoliselt kukub merre. Aga see nõuab aega,” täpsustab Raudsep.

Tähelepanu tuleb pöörata ka Suurupi poolsaare Muraste lähedal asuvale Ninamaa neemele. Piirkonnas on liivakivi astang, mis jääb merest rohkem kui 50 m kaugusele, ent võib suurte tormidega olla haavatav.

Tuleb, mis tuleb

Maakonna ohtlikum ala jääb Tallinna Kakumäele, kus majad on ehitatud klindi lähedusse. “Sealsed majad on ehitatud mõtlemata sellele, et meri ja tuuled on muutliku iseloomuga,” ütleb Raudsep, kelle sõnul on Kakumäe avatud kõige hullematele loodetuultele, mis merelt tulevad.

Piirkonna tiheasustuse tõttu on suurem tõenäosus, et Kakumäe klindiäärsele alale paigaldatakse lainemurdjad. Kuid kuna tegu oleks väga aja- ja rahamahuka projektiga, ei saa see suurema arutelu teemaks. Pakri poolsaare rannariba koos klindiga on kaitse all ja tõenäoliselt ei pooldata sinna lainemurdjate rajamist. Seega tuleb, mis tuleb.