Paari päeva eest lahvatas Linnamäe paisjärve ümber kestev vastasseis taas kord ka Postimehe veergudel. Linnamäe praeguse olukorra, sealhulgas paisjärve säilitamiseks ja olemasolevate väärtuste kaitseks võtsid sõna Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja ja tuntud loodusesõber Kaido Kama, järve allalaskmist ja lõhede rändetee avamist paarile kilomeetrile nõudis häälekalt keskkonnaminister Siim-Valmar Kiisler.
Mõistlik oleks ära kuulata ka kogukonna esindajate arvamus, enne kui külamehed plakatitega kogunevad keskkonnaministeeriumi ette tervikpilti mittenägeva ministri tagasiastumist nõudma. Küsimus ei ole pelgalt lõhede ja nahkhiirte vastasseisus, vaid meie kogukonna jaoks väga olulises elukeskkonnas. Küsimus on Jõelähtme valla ühe ilusaima maastiku-ja kultuuriväärtuse kui terviku säilitamises või hävitamises.
Linnamäe linnusemägi kui kaitsealune Põhja-Euroopa suurim muinaslinnuse asukoht, selle jalamil asuv paisjärv ning muinsuskaitse-alune ennesõjaaegne kauneim tööstusehitis – Linnamäe hüdroelektrijaama pais – moodustavad unikaalse tervikväärtuse. Seda ilu naudivad nii kohalikud kui ka igal aastal paarkümmend tuhat turisti – koolilapsed, pered ja välismaalased. Tegu on valla ühe olulisema kultuuriväärtuse ja puhkealaga, mis on taoliselt kajastatud ka valla arengukavas.
Paisjärvel toituva haruldase nahkhiire, tiigilendlase kolooniate fikseerimine, kelle elupaikade säilitamise kohustusega on Eesti rahvusvahelise lepingu kaudu ühinenud, täiendab veelgi toekate argumentide rida selle paisjärve kaitseks. Nimeka nahkhiirte eksperdi M. Masingu seisukoha järgi tähendaks nahkhiirte toidulauaks oleva paisjärve hävitamine ka kadu tiigilendlase kolooniale.
Vallavanem paisjärve säilitamise ühe eestkõnelejana toetub enam kui 500-le kohalike inimeste kogutud allkirjale ning vallavolikogu kui kogukonna esinduskogu seisukohale, mis nõuavad eelkirjeldatud tervikväärtuse säilitamist. Kaido Kama küsis oma arvamusloos õige küsimuse: kus olid lõhekaitsjad siis, kui 2002. aastal elektrijaam, muide keskkonnaameti positiivse arvamuse ja keskkonnamõju uuringu toel, taastati ? Meenutame, et jaama taastamiseks kulutati miljoneid eurosid meie ühist, maksumaksjate raha, lisaks annetajad, kelle nimed on tänagi Linnamäel mälestustahvlil huvilistele näha.
Kui lõhkumine on seadusega keelatud, allesjätmine aga lubatud ja lausa soovitatav, tuleb lõhkumise võimalus laualt maha võtta.
Veel 2003. a kinnitas keskkonnaminister oma allkirjaga määruse seletuskirjas, et lõhejõgede nimekiri, kuhu segastel asjaoludel kanti ka Linnamäe paisjärve lõik, ei puuduta olemasolevaid töötavaid vesiehitisi. Ministeeriumi sammud, kus esmalt toetati miljoneid maksnud jaama taastamist, seejärel kinnitati vesiehituse säilitamist ja lõpuks, nähes võimalust saada miljoneid eurorahasid, et rahva raha eest loodud väärtused maha lõhkuda, on olnud vastuolulised ja segadust tekitavad.
Paisjärve ja elektrijaama säilimist toetab ka energiajulgeoleku aspekt. Linnamäe HEJ suudab varustada elektriga ca 2000 majapidamist või näiteks kriisiolukorras, kus suured süsteemid on lakanud töötamast, kasvõi ühte pealinna suurhaiglat. Meenutame, et Eesti on sunnitud põlevkivist energia tootmist rahvusvaheliste kohustuste tõttu hakkama koomale tõmbama.
Alates 2016. a, kui kultuuriminister Indrek Saar on elektrijaama tammi võtnud mälestisena kaitse alla, on sellest tulenevalt paisu lõhkumine, järelikult ka lõhede läbipääs vastuolu tõttu muinsuskaitseseadusest tuleneva keelunormiga välistatud. Seda on tunnistanud ka keskkonnaamet kirjas muinsuskaitseametile.
Arvestades veeseadusesse õiguskantsleri ettepanekul tehtud täiendust, mis lubab kaalukatel asjaoludel teha kalade läbipääsust erandi, oleks saanud juba 2016. aastal keskkonnaamet ja ministeerium teha vastava kaalutlusotsuse. Eelnevast tulenev loogikaülesanne on tegelikult pigem lihtsate hulgast: kui lõhkumine on seadusega keelatud, allesjätmine aga lubatud ja lausa soovitatav, tuleb lõhkumise võimalus laualt maha võtta.
Euroopas on Natura aladel arvukalt näiteid, kus kaaluka kultuurilise, sotsiaalmajandusliku, samuti muu looduskaitselise huvi ja väärtuste korral on tehtud erand kalade läbipääsu kohustusele. Selles, et Linnamäel muud kaalukad väärtused, sealhulgas otseselt kalade läbipääsu võimaldamist keelavad väärtused esinevad, pole kahtlust.
Paraku ei paista ministrit kogukonna mure oma keskkonnaväärtuste säilitamise pärast kõigutavat ja minister ei soovigi tervikpilti näha ega tunnistada. Ministri keskkonnaväärtuste hulka kuuluvad kalad, aga mitte maastikuline ja kultuuriline, sealhulgas osaliselt muinsuskaitse all olev keskkond tervikuna. Ministril jätkus küünilisust väita, et paisjärve hävitamine parandab keskkonda ja oma kogukonna eest seisev vallavanem lausa takistab keskkonna kaitsmist. Ministrihärra, las külamehed ikka ise otsustavad, mis neile ja nende keskkonnale parem on!
