Jägala jõel asuv Linnamäe hüdroelektrijaam (HEJ) vajab elektrienergia tootmise jätkamiseks uuest aastast uut vee-erikasutusluba. Selle saamise eelduseks on keskkonnamõjude hindamise valmimine, mida omakorda takistavad Eesti Energia ja keskkonnaministeeriumi läbirääkimised, mis pole lahenduseni jõudnud.
Eesti Energia, kes rendib Jõelähtme vallalt kinnistut, kus tamm ja hüdrojaam asuvad, on Linnamäe paisul hüdroenergiast elektrit tootnud 2002. aasta lõpust. Et tegu on Natura 2000 kaitsealaga, on seal toimetamiseks vaja vee-erikasutusluba, mida Eesti Energia on aastate jooksul taotlenud neljal korral ja selle ka saanud. Praegune luba kehtib käesoleva aasta lõpuni.
Selguse saamiseks, nt milline on tammi mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele ja kas Jägala jõge annaks taastada lõhejõena, algatati keskkonnamõju hindamise (KMH) programm. Samal ajal käivad Eesti Energia ja keskkonnaministeeriumi vahel läbirääkimised.
Praeguse seisuga pole selge, mis saab siis, kui KMH programm aasta lõpuks valmis ei saa. Üks variantidest on, et siis ei saa Eesti Energia vee paisutamiseks uut vee-erikasutusluba ning hüdrojaam pannakse seisma.
„Praegu on veel vara öelda, mis Linnamäe HEJ saatus on. Selge on aga see, et veeloata ei tohi paisutada ega hüdroenergiat toota,“ ütles keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Kaire Märtin Harju Elule.
Vett ei saa reguleerida
Eesti Energia taastuvenergia ja väikekoostootmise juht Innar Kaasik jäi läbirääkimiste käiku kommenterides diplomaatiliseks. Tema sõnul on vastaspool ehk keskkonnaministeerium keskendunud selle, kuidas tagada Jägala jõel hea looduslik keskkond, samas soovides võimalikult palju arvestada kohalike elanike soovidega. „Hea loodusliku keskkonna tagamiseks on ühe variandina arutatud ka võimalust hüdroelektrijaam sulgeda ja paisutus lõpetada, kuid antud küsimuses ei ole veel lõplikule seisukohale jõutud,“ ütles ta.
Üks probleem, mis kerkib siis, kui jaama tegevus lõpetada, on vee taseme reguleerimine. Kaaasiku sõnul ei saa jaama seiskamisel vett nõutud vahemikus reguleerida, sest tulvaluuk ja põhjaluuk ei taga vajalikku vee läbivoolu hulka. „Reeglina saab veetaset lubatud piires reguleerida ainult koos elektritootmisega,“ märkis ta.
Kaire Märtini sõnul keskkonna mõttes vee mittereguleerimine midagi hullemaks ei tee, sest potentsiaalsed kalade elupaigad vajavad nagunii taastamist. „Näiteks lõhe elupaik on uputatud paisjärve alla, mille saaks taastada pärast paisu avamist,“ selgitas ta. „Ainus keskkonnaoht võib olla paisu stabiilsus, kuid selle eest peab vastutama paisu omanik või haldaja.“
Suur potentsiaal
Vaidlus hüdroelektrijaama ja Jägala kui lõhejõe üle on kestnud aastaid. Eesti Energia ja kogu kompleksi omanik Jõelähtme vald on olnud kindlalt seisukohal, et tammi ei tohi lammutada. Keskkonnaministeeriumis ollakse aga veendunud, et Jägala jõest peab saama taas lõheliste jõgi, kus kalade rändele ei tohi olla takistusi. Märtini sõnul on Jägala jõe näol tegu suure potentsiaaliga lõhe- ja meriforelli jõega, mis on Soome lahe jõgedest selles kategoorias tähtsuselt neljandal kohal. „Kui kogu elupaik oleks lõhele avatud kuni Jägala joani, võiks see 4,6 kilomeetri pikkune lõik igal aastal anda 7600-12 600 lõhe noorjärku,“ märkis ta.
Et tammi mõju kompenseerida, on Eesti Energia igal kevadel lasknud tammi juures jõkke ca 5000 lõhe noorjärku. Innar Kaasiku sõnul jätkatakse lõheliste asustamist sinnamaani, kuni olukorrale leitakse lõpplahendus.
