Tants ümber Linnamäe hüdroelektrijaama ja teda toitva paisjärve on kestnud rohkem kui seitse aastat. Esimese maailmasõja järel rajatud, teises maailmasõjas lõhutud ja uue iseseisvuse ajal taastatud elektrijaam Jägala jõel ei toodaks nagu voolu, vaid kirgi.

Jõelähtme vallavalitsus, muinsuskaitseamet, Wooluvabrik OÜ ja väga paljud oma allkirjaga seda kinnitanud kohalikud elanikud soovivad jaama jätkamist; keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja kalakaitsjad, kelle eestvedajaks on MTÜ Jägala Kalateed, tahavad Linnamäel elektritootmise ja vee paisutamise ära keelata, paisjärve alla lasta.

Ajutine õiguskaitse

“Jõelähtme valla jaoks algas saaga 2013. aasta sügisel, kui Keskkonnaministeerium pöördus vallavalitsuse poole sooviga pais likvideerida ja tamm suures osas avada (lõhkuda). Selle kohta koostati ka eskiisprojekt, millega Jõelähtme vallavalitsus ja volikogu ei nõustunud,” meenutab kauaaegne Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja. Küll muutus peale Keskkonnaministeeriumi nõuet niipalju, et Eesti Energia, kes oli Linnamäe hüdroelektrijaama omanik, võõrandas selle 2017. aastal Wooluvabrik OÜ-le – riigiettevõte EE ei pidanud õigeks hakata riigiasutustega kohut käima.

6. septembril 2019 väljastas Tallinna halduskohus määruse, millega andis Wooluvabrik OÜ-le esialgse õiguskaitse. “Määrus keelab keskkonnaametil ja keskkonnainspektsioonil mistahes toimingute tegemise, mis on suunatud paisutuse alandamisele ja elektritootmise lõpetamisele Linnamäe paisul Jägala jõel,” kõneles Wooluvabrik OÜ juhatuse liige Vahur Kivistik toona. (vt 13. sept 2019 Harju Elu).

Moodustati kaitsevöönd

Linnamäe hüdroelektrijaama küsimusega hakkas aktiivselt tegelema vabariigi valitsus. Mullu, vahetult enne jõule, 18. detsembril tuligi rõõmustav teade paljudele Jõelähtme valla elanikele, vallavalitsusele, aga ka kõigile loodussõpradele-matkajatele, ornitoloogidele, hobiarheoloogidele. Loomulikult ka Wooluvabrikule. Nimelt sätestas kultuuriminister Tõnis Lukas oma käskkirjaga nr 190 kultuurimälestiseks liigiga arheoloogiamälestis Linnamäe hüdroelektrijaama ja Linnamäe paisjärve vahetus läheduses olevad objektid, nagu Jägala Linnamägi ja selle vahetus läheduses olevad mitmed muistsed asulakohad ja põllujäänused.

Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, kinnismälestiste Linnamäe hüdroelektrijaama pais ja Jägala Jõesuu linnuse vaadeldavus ning kinnismälestisi ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

Mida annab kultuuriministri käskkiri?

“Tahaks loota, et tegu on paradigmat muutva otsusega, mis tagab kõigi ühisesse kaitsevööndisse jäävate väärtuste, sh Linnamäe HEJ säilimise. Kui seni arvas Keskkonnaamet, et järve saab alla lasta vaatamata asjaolule, et pais on mälestisena kaitse all, siis nüüd peaks olema selge, et ilma Muinsuskaitseameti loata ei saa kaitsevööndis midagi teha. Muinsuskaitseamet on väga veenvalt põhjendanud, et ühisesse kaitsevööndisesse jäävad muistne kindlusmägi, paisjärv, elektrijaam juba kaitse all oleva mälestisena ja vanad põllu- ning asulakohad moodustavad tervikväärtuse.

Tundub, et seda mõistavad nüüd ka keskkonnaametnikud, sest 2020. aasta lõpus õnnestus meil saada oluliselt lihtsamini veeluba terveks aastaks, s.o 2021. aasta lõpuni,” kõneleb Wooluvabrik OÜ juhatuse liige Vahur Kivistik.

Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja nii optimistlik ei ole.

“Muinsuskaitseamet tegi sisulist ja tõhusat tööd kaitseala määramisega. Ka kalakaitsjad said arutluste käigus oma seisukohad avaldada, nende seisukohti ka käsitleti. Et aga koos eksisteerima jääksid nii Linnamäe elektrijaam, paisjärv kui ka kultuuriministri vastse käskkirjaga loodud täiendav muinsuskaitseala, on vaja ikkagi Eesti vabariigi valitsuse otsust,” on juristiharidusega vallavanem Andrus Umboja kindel.
“18.12.2020 kirjutas kultuuriminister alla käskkirjale, millega ta tunnistas Linnamäe linnuse piirkonnas osad vanad asulakohad ja muistsed põllujäänuste kultuurimälestiseks ja määras kaitsevööndi, millega hõlmati ka Linnamäe paisjärv kohustusega paisutus säilitada,” toob MTÜ Jägala Kalateed eestvedaja Liivia Mahlapuu oma seisukoha.

Et Liivia Mahlapuu arvates on Kultuuriministeerium ja isiklikult kultuuriminister selle käskkirjaga oma pädevust ületanud, läheb MTÜ Jägala Kalateed kultuuriministeeriumi vastu kohtusse nõudega tühistada käskkiri, lammutada Linnamäe hüdroelektrijaam ja likvideerida paisjärv.

“Kohtuskäimine on kõigi meie riigi kodanike õigus,” kinnitavad ühest suust kaks juristi, Andrus Umboja ja Vahur Kivistik.

Pole plaani B

Kas Jõelähtme vallal on plaan B juhuks, kui kohtuotsusega sunnitakse likvideerima paisjärv ja asemele jääks armetu mudalomp põhjas niriseva jõekesega?

Paisjärve põhja puhastamiseks lasti 2011. aastal tammi taha kogunenud paisjärve vesi alla. Piirkonda jäi hoiatavalt ilmestama vaid hiiglaslik mudalomp, mille ühes servas voolas Jägala jõgi. Foto Ülo Russak 

“Jõelähtme vallal alternatiivset plaani B pole kunagi olnud ja me pole pidanudki selle koostamist võimalikuks, kuivõrd Linnamäe paisjärv ja Linnamäe hüdroelektrijaam on kõigis valla arengudokumentides, mida valla taasasutamise kestel koostatud, alati ära märgitud kui valla ühte olulist vaatamisväärsust, rekreatiivala ja rohelise mõtteviisi esindusobjekti, mille järgi meid teatakse ja tuntakse. Neid põhjusi, miks ei saa Linnamäe paisjärve likvideerida on aga kogu selle saaga keskel pigem tulnud juurde kui jäänud vähemaks. Olgu siin ära nimetatud kliima- ja roheenergia eesmärkide täitmine ning energiaturvalisuse teema. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et tegemist on muinsuskaitse aluse tehnikamälestise, muinaslinnuse ja asulapaikade sümbioosiga, mille juurde kuulub paisjärv kogu oma suuruses, ilmestades kõiki neid väärtusi, mille jaoks on kaitseala loodud,” kinnitab Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja.

“Wooluvabrikul Linnamäe HEJ plaanis laiendada ei ole, küll aga kavatseme ühe turbiini asendada või ümber ehitada reguleeritavaks, et vähendada turbiinide tööst tekkida võivat vee kõigutamist. Keskkonnaamet on ette heitnud, et madala veeseisuga tekib olukord, kus viimane töötav turbiin lülitub vee vähesuse tõttu välja ja hakkab uuesti tööle vee tõusmisel, tekitades sellega veetaseme kõigutamist.

Samas, kui Keskkonnaamet on korduvalt proovinud jaama tööd seisma panna, on meil väga raske oma tegevust pikaajalises vaates planeerida,” kinnitab Wooluvabriku juht Vahur Kivistik, et tulevikus ei tekitata ka veetaseme kõigutamist.

Mida otsustab kohus?

Kui asi kohtusse jõuab, siis teab loomulikult kohus, milline on see õige, ainult seadus(t)est tulenev otsus. Küll on õige aga ka see, et otsuse tegemisel ei saa üle ega ümber tõigast, et elektrijaama ja paisu likvideerimisega tekiks juurde 17 hektarit ehk 170 000 ruutmeetrit lõhedele teoreetiliselt kudemiseks sobivat märgala. Tundub küll suur pind, aga kui me selle hoomatavatesse numbritesse paneme, oleks sellise jõesängi pikkuseks 1,7 kilomeetrit laiuse korral 100 meetrit. 1,7 kilomeetri pikkune jõesäng pole aga Eesti mastaapideski ei tea mis pikk.

Aga edasi ei saa – vastu tuleb Jägala juga, mille peale ei hakka isegi kalakaitsjate kange hammas.

Seda enam, et isegi mitte kunagi ühist meelt leidvas riigikogus on Kai Rimmeli (EKRE) eestvõttel loodud Linnamäe toetusrühm, kes kohalikule rahvale toetudes teeb kõike, et säiliks ainulaadne muinsuskaitse sümbioos loodusega.