Leesi sadama akvatoorium. Fotod Ülo Russak Pole Leesi küla all kunagi sadamat olnud – rand on selleks liiga merele avatud, liiga tuuline. Kõik katsed siia sadam rajada on loodusjõud nurjumisele määranud. Sadamad on ikka rohkem tuultele varjatud lahesopikestes.
Nüüd on aga ka Leesi küla all sadam. Või lauter, nagu ütleb mereasjanduses teadjam. Igal juhul 20–25 pisemat alust, jahti või mootorpaati mahub sadamasse tuulevarju küll.
„Seitse aastat tagasi hakkasin ehitama. Esimesel aastal veetud kivid lõhkus tuul kõik merre tagasi,“ mäletab Raivo Pukk, Leesikalda puhkemaja, mille juurde kuulub ka sadam, üks omanikest.
Visa hing ei jätnud aga jonni – nüüd on meres lauter, kus on võimalik paate veesata, paatidel tuulevarjus olla, aga näiteks päästeautodel ka vett võtta. „See on väga tänuväärne töö, mis Raivo Pukk kogukonna heaks ära on teinud. Merepäästjategi alus oli seal eelmisel suvel hoiul,“ kiidab Juminda poolsaare merepäästjate juht Artur Talvik ettevõtjat.
Et sadam ka kasutusloa saaks, peab see olema registrisse kantud. Paraku on bürokraatia tugevam kui Juminda poolsaarel puhuvad läänetuuled. Kolmandat aastat kestab ettevõitja heitlus ametnikega, seni pole sadam aga kasutusluba saanud.
„Usun siiski, et lähiajal saan kõik korda. Siis vaatame, kuidas seda sadamat avalikus kasutuses hoida, kas teeme mingi MTÜ või midagi muud,“ arvab ettevõtja Raivo Pukk sadama avalikust kasutamisest.
