Keskkonnaminister Erki Savisaare hiljutine otsus vähendada riigimetsa raiemahtusid plaanitust väiksemas mahus on suureks abiks Lõuna-Eestile, kus mets toob leiva lauale igale viiendale elanikule. Nüüd aga vajame pikaajalist kokkulepet, et tagada töötajatele palk ja tööandjatele kindlus.

Ida-Virumaal oleme valusalt õppinud, kui keeruline on korraldada õiglast üleminekut põlevkivitööstuse vähendamiselt keskkonnasõbralikule ja mitmekülgsele majandusele. Selle käigus mõistsime, kui oluline on hoida sotsiaalsed ja looduslikud probleemid ühel pildil, et me ei asendaks üht katastroofi teisega.

Nüüd oleme samas olukorras metsa- ja puidusektoriga, millega on Lõuna-Eestis otseselt ja kaudselt seotud ligi 60 000 töökohta. Õnneks oleme vigadest õppinud – hiljaaegu otsustas keskkonnaminister Erkki Savisaar vähendada riigimetsa raiemahtusid vähem kui nägi ette eelmise ministri Tõnis Mölderi viimasel tööpäeval ning ilma igasuguse mõjuanalüüsi ja sektori kaasamiseta allkirjastatud paber.

Savisaare otsus, mille eest ta praegu meedias kõvasti hurjutada saab, aitab aga kaitsta paljusid maapiirkondades elavaid inimesi töökohtade kaotamise ning Eesti elanikke külmade tubade eest. See otsus loob töötajatele vajaliku kindluse sissetuleku osas olukorras, kus meie hinnatõus on üks euroala kiiremaid.

Rohedebatt on muutunud ühekülgseks

Ühtlasi loob keskkonnaministri otsus soodsa pinnase edasiminekuks. Rohedebatt on oma olemuselt muutunud väga ühekülgseks. Kõiki loodust puudutavaid argumente peetakse sageli vastuvaidlematuks ning kõrvale jäetakse inimeste õigus elatist teenida ning ettevõtete õigus stabiilses majanduskeskkonnas toimetada.

Selleks, et ka pikas plaanis vältida Ida-Virumaa saatust, tuleks puidumaailmas tuua ühe laua taha neli osapoolt – sektoris toimetavad tööandjad, metsandusest sõltuvad töötajad, faktipõhiselt looduse eest seisvad keskkonnakaitsjad ja valitsus.

Nende nelja osapoole vahel peaks tekkima pikaajaline kokkulepe, mis võtab arvesse nii keskkonda, ettevõtjate huve kui ka töötajate sotsiaalmajanduslikku olukorda. Üheskoos tuleks saavutada selged eesmärgid, mis tagaks kaitse keskkonnale ja Eesti elanikele.

Kõiki loodust puudutavaid argumente peetakse sageli vastuvaidlematuks ning kõrvale jäetakse inimeste õigus elatist teenida.

Rohepöörde vajadus on kõigile selge. Metsanduses pole tööstusi, keda peab veenma keskkonnakaitse ja kliimaküsimuste olulisuses, kuid praegu oleme kahetsusväärses olukorras, kus kliimapoliitilised seisukohad on väga muutlikud ning debatt tuleviku üle lõppeb vaidluse, mitte produktiivse lahendusega. Seetõttu on oluline, et kokkulepe tuleviku jaoks oleks poliitilise tsükli ülene, et ka erakondadel ei tekiks kiusatust oma valimiskampaaniates kasutada loosungeid, mis kalduks kumbagi äärmusesse – rohepöörde vastu või tööstuste huvisid eirates.

Töötajad vajavad samuti stabiilsust

Keskkonnakaitsjad on korduvalt välja öelnud, et need töökohad peavadki kaduma ja inimesed ümber õppima. Kuid kuhu jääb regionaalpoliitiline mõõde – kas sunnime nad maalt linna kolima või jätame nad sotsiaaltoetuste peale? Kõikidest ei saa äpiarendajaid ning kohalikes omavalitsustes samuti piisavalt töökohti ei jätku.

Kas tõesti on valdavalt linnades elavatel või maakodust kaugtööd tegevatel häälekatel aktivistidel maainimesest ükskõik – las inimlaastud lendavad? Oleme näinud, kui keeruline ja kulukas on asendada üht sektorit teisega, mistõttu peab plaan olema stabiilne. Meie töötajad ei saa iga nelja aasta tagant oma karjääriteed ümber korraldada. Ettevõtjad ei saa teha investeeringuid teadmata, mis poliitilised otsused tulevad homme. Juba Ida-Virumaa majanduskeskkonna muutmine võtab aega aastakümneid.

Sotsiaalmajanduslikest probleemidest Eesti äärealadel oleme rääkinud juba aastaid. Me ei saa lõpmatult ära lõigata sektoreid, kus töötasud on üle piirkonna keskmise, sest inimesed kolivad leibkondadega suurlinnadesse. Seetõttu on oluline, et debatilaua taga oleks esindatud ka töötajad, kelle huvisid tuleb otsuseid vastu võttes arvestada. Sama oluline on kaasata teadlased, et teha ekspertiis, mis tagaks keskkonnakaitse ning seaks ühesed teaduspõhised kliimapoliitilised seisukohad.

Sarnased kokkulepped, kus ei paisata õhku poliitilisi loosungeid enne osapooltega rääkimata, sünnivad juba Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Vaid nii saame kindlustada, et head asja tehes ei tule halba kaasa.