Jalgrattad – korralikud, mine või kohe sõitma, ka mitmes hinnakaliibris: 140–700 eurot; arvutid – süle- ja lauaarvutid, samuti täiesti korras. Vitriinis säravad vastu aga kuldehted, üks kirkam teisest.

Pole siin midagi sellist, mis kunagisi tagahoovide või keldrikorruste pandimaju oma kahtlase kauba ja ehmatavate trellidega meenutaks. Kogu väljapanek on võrdväärne naabruses olevate poodide mistahes kaubaga. Ja krooniks kõigele on siin kena energiline klienditeenindaja, kes oleks justkui välja astunud juveelipoe reklaam-
klipist.

„Tiffani Praulinš,“ tutvustab ennast noor naine. Ta on Luutari Luige ärikeskuses olevas pandimajas töötanud kaks aastat. Tema sõnade kohaselt töö pandimajas talle meeldib, isegi väga. Kliendid on erisugused, töö vaheldusrikas. „Ja mulle lihtsalt meeldivad ehted, kuld ja briljandid,“ lisab ta ehete kõlinal.

Luutari lugu

Esimene Luutari nime kandev pandimaja avati Paides 2006. aastal pereettevõttena. „Meie eesmärk oli luua firma, mis jääks pankade ja SMS-laenu pakkujate vahele,“ meenutab ammuseid aegu üks Luutari asutajatest, tänane tegevjuht Ljubov-Luule Emmar. Tema kinnitusel oli nõudlus sellise teenuse järele olemas, klientidele otsustati pakkuda krediiditeenust, kus oleksid ühendatud väikelaenud, komisjonikaupluste taaskasutus ja kulla ost-müük. Aeg on kinnitanud aina enam, et selline äriplaan õigustas ennast. Aastatega on Luutar kasvanud üle-eestiliseks pandimajade ketiks 20 kaupluse, e-poe ja kliendibaasiga, kus on ligi 60 000 klienti.

Tallinnas on Luutaril kolm kauplust, lisaks esindused veel Maardus ja Luigel. E-poes pakutakse nii uut kui ka sõbralt sõbrale minevat kaupa. „Jah, maakeeli kutsutakse meid ikka veel pandimajaks või lombardiks, kuigi tegelikkuses oleme ammu tavalise pandimaja seisusest välja kasvanud, oleme midagi hoopis enamat,“ usub Ljubov-Luule Emmar. Mida arvavad panditeenuse kasutajad, jätab omanik oma klientide otsustada.

Kes on pandimaja tüüpiline klient?

„Meil käivad täiesti tavalised inimesed, needsamad, kes on näiteks ostjateks siin kõrval olevas Rimi toidupoes, apteegis, kunsti- või lemmikloomapoes. Ühesõnaga – meil käib keskmine eesti inimene, olgu eestlane või venelane,“ kinnitab kaks aastat klienditeenindaja ametit pidanud Tiffani Praulinš.

„Kui arvate, et meie klientideks on eluheidikud, kaupa aga toovad pikanäpumehed, siis eksite,“ sekkub Ljubov-Luule Emmar. Ettevõtja sõnul käib nende pandimajas rohkem jõukaid kui eluheidikuid. Sest inimestel on vahel vaja kiiresti saada lühiajalist laenu. Siis astutaksegi Luutarist läbi, panditakse ehteid. „Viimasel ajal ka müüakse, eriti kulda, kuldehteid,“ teab klienditeenindaja.

„Kui aasta tagasi toodi kuus 1–2 kilo, siis nüüd 4–6 kilo kuldehteid. Selle taga on maailmaturu rekordilised hinnad, aga ka inimeste vaesumine.“
Ljubov-Luule Emmar

Kuritegelik klientuur käis pandimajas kaupa pakkumas Ljubov-Luule Emmari kinnitusel veel 10–15 aastat tagasi. „Palju pakuti varastatud tööriistu, arvuteid, telefone. Mida iganes. Need ajad on möödas,“ kinnitab Emmar.

„Hea kui panti toodud esemel on kaasas ostutšekk või garantiitalong. Siis maksame pantijale turuhinnast tavaliselt 40%, kui garantii kehtib kaks aastat, siis muidugi rohkem,“ räägib Praulinš.

Keskmiselt annab inimene oma vara panti kuuks ajaks, kaks kolmandikku pante lunastatakse, kolmandik läheb müüki. „Pantimisel kehtivad ranged reeglid – kallimad esemed lähevad ühekordselt suletavas pakendis otse seifi ning töötajad neid vahepeal ei puutu,“ lisab Emmar.

Pantimine kasvab

Emmari sõnul ostetakse ja müüakse Eestis viimastel kuudel ka enneolematult suures koguses ehtekulda. „Kui aasta tagasi toodi kuus 1–2 kilo, siis nüüd 4–6 kilo kuldehteid. Selle taga on maailmaturu rekordilised hinnad,“ usub Ljubov-Luule Emmar. Aga ehk ka inimeste vaesumine. Ostustatistika põhjal on selgelt tõusnud klientide huvi ka nõukaaegsete ehete kui rariteedi vastu.

Luutaris ei eitata, et aeg-ajalt tuleb suhelda ka politseiga. „Kui paneme müüki ratta, milles keegi tunneb ära oma varastatud jalgratta ja teeb avalduse politseile, siis teeme ametivõimudega koostööd, anname politseile ratta üle,“ kõneleb Praulinš. Pandimajade omanik lisab aga, et seda tuleb järjest harvemini ette, kuigi pantimine kasvab. Eesti suurima pandimajade keti andmetel pantisid eestlased näiteks läinud aasta detsembris varasema aastaga võrreldes 20% rohkem isiklikku vara. See number ei ütle ainult, et oma vara pantimine on inimestele lihtsamaks tehtud, vaid ka, et keskmine inimene on varasemast suuremas rahahädas.

KOMMENTAAR

Soovitan osta tavapoodidest
Helen Pallon,
Lääne-Harju politseijaoskonna varavastaste süütegude menetlusgrupi juht

Politsei käib pandimajades kontrollimas vastavalt vajadusele näiteks siis, kui meile laekub info, et pandimajas võib olla esemeid, mis on sinna ebaseaduslikult jõudnud. Vihjeid laekub pigem harva, kuid kindlasti me neid kontrollime ja selgitame asjaolusid. Näiteks on inimesed tundnud ära pandimajas müügil olevad esemed (elektrilised tööriistad, mobiiltelefonid, ehted jne), mis neilt on varastatud, ning pöördunud abi saamiseks politseisse. Enamasti on meil koostöö pandimajadega sujuv.

Siiski peame tõdema, et kuna pandimajas on võimalik esemeid kiirelt raha vastu vahetada, siis ei ole see usaldusväärne ostukoht. Pandimajades võib liikuda kaup, mis on jõudnud sinna varguse tulemusel. Seetõttu soovitame oma ostud teha usaldusväärsetest kohtadest ning juhul, kui miski tundub kahtlane, siis tasub tehing jätta tegemata. Iga ostu sooritades on mõistlik alati kontrollida, kas kõik on korrektne ja dokumendid õigesti vormistatud.