Tutvusin Harvardi ülikooli biostatistika professori Lin Xihongi ettekandega, mis põhineb Hiina Hubei provintsi pealinna Wuhani enam kui 25 000 koroonaviirusesse nakatunu andmete analüüsil. Professor on 20. märtsil üles laadinud väga olulise info, mille põhilisi järeldusi on põhjust tutvustada ka eesti keeles.
Tema ettekanne keskendus suuresti sellele, millised meetmed võimaldasid Wuhanil viiruse levikut piirata. See ei tähenda, et Euroopas või USA-s tuleb teha täpselt samu asju. Riigid ja ühiskonnad on erinevad. See, mis töötab Hiinas, ei pruugi anda tulemusi Euroopas. Vaatamata sellele tasub meil minu arvates võimalikult palju õppida Wuhani kogemusest ja kasutada meile antud ajalist edumaad.
Professor Xihong alustas oma ettekannet sellest, et kohatu on koroonaviiruse võrdlemine hooajalise gripiviirusega, sest suremus on kümme korda kõrgem. Ka on selle viiruse leviku majanduslikud ning ühiskondlikud mõjud erakordselt suured. Wuhani statistika kinnitab selgelt, et riskirühmas on eeskätt eakamad inimesed.
Viirust on võimalik võita!
Tema põhisõnum oli siiski positiivne. Wuhani andmete põhjal saab teha järelduse, et viiruse levikut on võimalik peatada, kuid see nõudis ametivõimudelt erakordseid meetmeid ja kogu ühiskonnalt erakordseid pingutusi.
Wuhanis kasvas nakatanute arv väga kiiresti ning tervishoiusüsteem ei suutnud enam toime tulla. Wuhani linn pandi lukku, inimesed pidid püsima kodus – täpselt nagu Eesti täna. Kuid need meetmed ei olnud piisavad, et viiruse levik kontrolli alla saada. Põhjuseid oli mitu. Esiteks, haigus kandus endiselt edasi pereliikmetele, kes omakorda nakatasid teisi. Teiseks, nakatanutel oli liikumispiirangute tõttu keeruline saada arstiabi. Kolmandaks, kodune karantiin põhines inimeste mõistlikul käitumisel ja aususel, nagu ka meil. Aga kõik ei püsinud kodus, läksid poodi või arsti juurde.
Kriisi ületamiseks pandi vähem kui kahe nädalaga püsti kaks uut haiglat ning loodi 16 välihaiglat, kasutades selleks staadione ja messikeskusi. Tühjana seisvatesse hotellidesse ning ühiselamutesse majutati viirusekahtlusega inimesi, aga ka neid, kes olid olnud haigetega kontaktis.
Kõik positiivse proovi andjad, kellel olid kerged sümptomid, paigutati spetsiaalselt sel eesmärgil ehitatud haiglatesse ja välihaiglatesse. Kui ajutisse haiglasse paigutatud patsientide olukord halvenes, viidi nad koheselt üle tavahaiglasse, et pakkuda neile kõrgemal tasemel arstiabi.
Need, kelle puhul oli alust kahtlustada koroonaviirusesse nakatumist (neil olid sümptomid) paigutati karantiini selleks otstarbeks kasutusele võetud hotellidesse. Kui sinna paigutatud inimene andis positiivse proovi, viidi ta üle eelmainitud välihaiglasse. Veel paigutati hotellidesse karantiini kõik need, kellel oli palavik. Kui nende proov osutus positiivseks, viidi ka nemad üle välihaiglasse.
Lisaks majutati hotellidesse ja ühiselamutesse need, kes olid olnud kontaktis inimestega, kes olid andnud positiivse proovi või kelle puhul kahtlustati nakatumist. Kõigile eelmainituile korraldati keskselt transport kas välihaiglatesse või karantiini.
See tõi tulemuse. Nakatunud inimestelt kandus viirus märksa vähem edasi. Samuti said inimesed kiirelt arstiabi, mille tulemusel jäi vähem inimesi tõsiselt haigeks ning vajas intensiivravi. Intensiivravi vajajad said seda omakorda väiksema ooteajaga, sest viibisid juba arstide järelevalve all. Need sammud vähendasid oluliselt meditsiinisüsteemi ülekoormatust.
Wuhani arstidele korraldati eraldi majutus, et viirus ei leviks edasi nende pereliikmetele ja et arstid ise ei haigestuks. Suurt rõhku pandi ka arstide isiklikele kaitsevahenditele.
Testidest oli puudus ka Wuhanis. Esmalt testiti neid, kelle puhul oli alust kahtlustada nakatumist. Veebruari teises pooles saadeti kohaliku omavalitsuse töötajad käima ukselt-uksele, et tuvastada sümptomitega inimesi. Neidki testiti esimesel võimalusel. Teises järjekorras testiti neid, kes olid olnud kontaktis koroonaviiruse kandjatega, kuid kellel ei olnud sümptomeid.
Ülalkirjeldatud strateegia osutus edukaks. 10. märtsil suleti välihaiglad. 18. märts oli esimene päev, mil ei diagnoositud enam ühtegi uut koroonaviirusesse haigestunut. Peamine, mida Wuhani kogemus näib õpetavat on, et see, mida me täna Eestis teeme (piirid-koolid kinni ning palve püsida kodus) ei ole suure tõenäosusega piisav, et viiruse levikut peatada.
Vastuseid ootab rida küsimusi
Ma ei ole tervishoiuvaldkonna ekspert, seega ma ei tea, mis on õige või vale. Vastuse peavad leidma Eesti vastavad ametkonnad ja ametis olev valitsus. Ometi on minu meelest vägagi kohane küsida järgmisi küsimusi:
1. Kas on mingit alust uskuda ja loota, et Eestis saab viiruse levik olema aeglasem kui oli Wuhanis või on hetkel näiteks Itaalias ja Hispaanias? Kui mitte, siis järelikult saavad lähinädalad ja lähikuud olema ühiskonna jaoks väga rasked.
2. Kui meil ei ole alust eeldada, et pääseme kuidagi kergemalt, siis kas Eestis tuleb ühel hetkel hakata tarvitusele võtma Wuhaniga sarnaseid meetmeid? Kui see on nii, siis mida varem me sellega alustame, seda parem. Juba täna on hotelliomanikke, kes pakuvad riigile sisuliselt tasuta hotellitube.
3. Kui eeldame, et vajame rangemaid reegleid, siis tuleb sellest võimalikult varakult teada anda. Inimestel peab olema selge arusaamine, mis juhtub kriisi süvenedes. Minu arvates peab valitsus avalikustama teatud “teekaardi” – loetelu täiendavatest piiravatest meetmetest, mis rakenduvad siis, kui on näha, et viiruse riigisisese leviku risk on kõrge.
4. Milline roll on omavalitsustel? Kas suuremad linnad peavad alustama Wuhani eeskujul ettevalmistusi karantiinitingimuste loomiseks? Kas omavalitsused peavad looma võimalused tuua eakatele toiduainet ja ravimid koju? Kas tuleb hakata organiseerima nakkuskahtlusega inimestele eritransporti jne.
Ma mõistan hästi, et valitsusele laekub praegu meeletult ettepanekuid ja erinevat infot. Loodan siiski, et info Wuhani kogemuse kohta on ka valitsusele kättesaadav.
