Mõni hobi saab alguse noorpõlvest, isegi kui sa sellega siis ei tegele. Mõnest asjast ja hetkest jääb mälestus, mis võib, ka täiesti juhuslikult, panna sind täiskasvanuna sellega tegelema. Nii näiteks jõudis mullu Haapsalus koduveini konkursi võitnud Vaido Liivamägi veini valmistamise juurde.
„Käisime maal vanaisa juures, kus samas majas elas ka vanaonu, kes tegi tol ajal väga head õuna-pihlaka veini, millest jäid väga head nooruspõlve mälestused. Istusime jaanipäeval karjakoplis lõkke ääres, pandi savikann ringi käima, see on siiani ere mälestus,“ meenutab tänasel päeval Laagris elav Vaido pööripäevast idülli.
Selle ajani, mil mees ise esimese veini käärima pani, läks veel kaua aega. Täpsemalt oli see viis aastat tagasi, kui abikaasa ostetud „stardipaketiga“ valmis vein, mida Vaido nimetab tagantjärele „veinikontsentraadiks“. „See oli mustsõstrast ja nii vänge, nagu oleks kannujoogi kontsentraat,“ muigab ta.
Et alati ei ole võimalik teiste vigadest õppida, tuleb ise katsetada. Järgmised veinid olid juba veini moodi. Ühel hetkel tekkis Vaidol julgus oma veine konkurssidele saata. Ja aastal 2016 Haapsalus tuli täistabamus – tema arooniavein võitis peaauhinna.
Vaido Liivamägi koos enda valmistatud veinidega. Mehe enda lemmikud on aroonia ja mustsõstar, kuid katsetada saab kõigega, mis Eesti kliimas kasvab. Kingiks äripartneritele
Kui varem mekiti Vaido veine peresiseselt, siis pärast konkursivõitu tekkis mehe tutvusringkonnas suur elevus ja huvi. Nüüd oli tegu juba nõudlusega – kui Vaido läks kellelegi külla, siis oli sõbral juba vaikiv ootus, et ta toob külakostiks mõne enda valmistatud veini. „See on saanud visiitkaardiks,“ ütleb Vaido. „Olen jõulude ajal ka koostööpartneritele kinkinud ja kõik on rõõmustanud.“
Omapärane lugu juhtus tal peretuttavatest itaallastega, kes tulid Eestisse külla. Enne reisi olid nad Vaidot Skype`i teel töganud, et mis sa oma koduveiniga jamad, me toome Itaaliast sulle ikka õiget veini. „Kohapeal olid nad väga siiralt üllatunud ja ei uskunud, et veinid ise tegin,“ meenutab Vaido.
Nii juhtuski, et enamus veine sai ära kingitud ja mõnest aastakäigust pole Vaidol enam ühtegi pudelit. Nüüd, kui veine on viis aastat tehtud, hakkab väike kogu siiski juba tekkima.
Iga veinil oma nägu
Veine teeb Vaido kõigest, mida eestimaine maakodu aed pakub. Üheks lemmikuks on arooniamari, mis teeb küll suu kuivaks, kuid annabki veinile vajaliku kuivuse ja mõrkjuse. Teine lemmik on „vana hea“ mustsõstar, mis on siinseid veinimeistreid ikka inspireerinud. Soome keeles, ütleb Vaido, on mustsõstra üheks nimetuseks lausa „viinimarja“ ehk veinimari.
Viinamarja plaanib ta ka ise prooviks kasvatada.
Üks oluline asi, mis otsustab, kas vein tuleb hea või mitte, on ilm. Näiteks mullu oli Eestis vähe päikest ja palju vihma. Kuigi marjad ja õunad silma järgi kasvasid suureks, olid need maitsetud ja vesised. Ja ka veinid tulid kehvemad. „Oleks pidanud rohkem marja veini sisse panema,“ ütleb Vaido.
Mullu oli mehel plaanis ka tikriveini tegemist proovida, aga saak oli nii kehv, et sellest jätkus vaid lindudele, kes vähesed pisikesed marjad põõsastelt ära nokkisid. Ja kummalisel kombel ei leidnud ta ka turgudelt tikrimüüjaid.
Eestis tuleb ikka teha seguveine, leiab Vaido. „Siinsed marjad pole ikkagi viinamarjad, kus pisikesed nüansid mõjutavad maitset, näiteks pinnas, kus viinamarjataim kasvab. Aga eks see ole ikkagi igaühe fantaasia ja oskuste teha, kuidas ja millest,“ lausub ta.
Tema enda lemmikuteks on Tšiili veinid, ja sellega on seotud taas üks lugu, kuidas juhused võivad suunata inimese mõne tegevuse juurde. Nimelt ostis Vaido koos abikaasaga kümmekond aastat tagasi ühe sünnipäeva tähistamiseks poest pudeli veini. Tegu oli kampaaniaga, ja nagu nõiavitsa väel võitiski Vaido peaauhinna, milleks oli reis Tšiili veinimõisa. „Seal tehti kõik puust ja punaseks – lõhnad, nüansid, maitsed,“ meenutab ta. „Enne leppisid veini nuusutades lõhnaga, aga ninaga tunned tegelikult väga vähe, kui ei oska ajuga juurde aidata, et rohkem nüansse leida.“
