28.–31. augustini 1941 toimus Läänemerel ilmselt üks sõjaajaloo suurimaid merelahinguid. Meremuuseumi enam kui aasta kestnud uuringu tulemusel on sündinud võimas näitus, mis annab külastajale ülevaate, mis toimus Juminda poolsaare lähistel tegelikult.

Küsimustele vastab näituse üks kuraatoritest, kunstnik Roman Matkiewicz.

Kuidas on juhtunud, et selline suur ja võimas lahing on siiani kuidagi ajaloopildist kadunud ning sellest pole eriti juttu olnud?

Sellest on juttu olnud, ainult hoopis teises rakursis. Nõuka ajal oli see heroiseeritud, ohvrite hulk oli kirjutatud väiksemaks ja üleüldse oli kõik pööratud niimoodi, et see oli suur kangelastegu.

Aga kui nüüd sellel sajandil hakati Venemaal avaldama tõsiseid uuringuid arhiivimaterjalide alusel, siis pilt tuli päris dramaatiline. Sealt kujunes välja, et meie Juminda tragöödia on inimohvrite poolest suurem kui Dunkirk.

Christopher Nolan on kaks aastat tagasi teinud Dunkirkist päris hea filmidraama – seda on väga hea vaadata, enne kui hakata Juminda merelahingut uurima või sellesse süvenema.

Millest sai alguse idee, et Juminda lahingust võiks suure näituse teha?

Tänavu oli sellel lahingul kurb juubel: 80 aastat möödus sellest sündmusest. Juba varem oligi mõte, et me peame kuidagi sellele reageerima, sest et teiselt poolt piiri nagunii hakatakse tegema oma näitusi ja sellest teisiti rääkima.

Oligi Kroonlinnas üks välinäitus mingi suure-suure aia peal ja pealkirjaks oli pandud “Surematu konvoi” – “Бес-смертный конвой”. No see on natukene naljakas, sellepärast et see oli väga surelik konvoi. Kui 20 laevast, mis inimesi transportisid, lasti põhja 18, siis oli see ikka väga surelik. Nende loosungitega võiks tagasihoidlikum olla, ma arvan.

Kuidas kogu see materjal kokku saadi? Siin on näiteks väga suur hulk inimeste isiklikke mälestusi.

2005. aastal ilmus Venemaal Andrei Platonovi – ta on tõsine sõjaajaloolane – sulest raamat “Soome lahe tragöödiad”, kus oli käsitatud kogu teine maailmasõda Soome lahes aastatel 1941–44 ja seal oli päris palju selliseid “ämbreid” välja toodud, et kuidas siis operatsioonid tegelikult toimusid, palju neis hukkus, kuidas ja kui halvasti need planeeritud olid ja üks häda teise otsa.

Sellised meremiinid altpoolt ning lennukimürsud ülaltpoolt viisid põhja 62 põgenevat alust. 

Aastal 2012 ilmus Venemaal teine raamat, väga tõsine, suur ja paks raamat, pühendatud ainult Tallinna evakuatsioonile. Selle kirjutas üks eruadmiral Radii Zubkov, kes kahjuks suri eelmisel aastal, aga me olime temaga kontaktis.

Aga jah, alles sellel sajandil hakkasid ilmuma sellised raamatud, kus on sellest operatsioonist-tragöödiast kirjutatud nii, nagu see tegelikult oli.

Ma saan aru, et leiti isegi inimesi, kes olid seda pealt näinud?

Jah, minu kolleeg Vallo Kelmsaar tegi intervjuu härra Niidasega, kes küll läks paar päeva varem oma laevaga ja see laev pommitati põhja – see oli hospidali laev Sibir. Selle peal oli Georg Ots ja nad mõlemad pääsesid. Härra Niidas rääkis, kuidas seal oli. See on täitsa olemas järelkuulatavana – Kuku raadio saates “Meretund”.

Nii et väga huvitav oli elav hääl, inimene mäletab ja rääkis sellest päris hästi, mis sest, et ta on 99 aastat vana, aga annaks jumal talle tervist.

Kui nüüd nii suur ja põhjalik töö on tehtud, siis kas see ka raamatukaante vahele saab?

Jah, mõte on. Alguses oli meil mõte tõlkida Radii Zubkovi akadeemiline teos, sest see on 100% arhiividokumentide põhjal kirjutatud. Aga kuna autor suri ära ja nüüd anti välja täiendatud trükk, siis jäi see mõte katki. Me ei jõuaks ka nii kiiresti sellist terminirohket ja tõsist raamatut korrektselt teha.

Inimestes elas lootus: Juminda tragöödiast säilinud suitsupakk, millest on võetud üks sigarett. Suitsupakil on kiri: “Kui tulen kunagi tagasi, siis paku mulle siit 1 suits”. Fotod Meelis Piller 

Aga mõte läks edasi, et teeme põhjaliku kataloogi. Seal on väga huvitavad eksponaadid ja et kogu näitus on ehitatud inimeste mälestuste peale, mõtlesime kaante vahele panna need mälestused koos fotodega. Me saime peaaegu kõik mäletajad ka fotodena kätte. See oleks huvitavam. Loed, mida inimene räägib ja saad vaadata, kuidas ta tol ajal välja nägi.

Siin näitusel saab selgeks, mis asi on meremiin ja kuidas see töötab.

Spetsiaalselt selle näituse jaoks tegime 3D-animatsiooni, kuidas miin töötab. Miin oli selles lahingus tõsine vastane. Esimese päeva ohvrid olid kõik miiniplahvatuse ohvrid. Järgmisel päeval, 29. augustil 1941 toimus lennukipommide veretöö.

Pealtnägijatelt

Astrea Sibul (tüdruk Tallinnast, 17)

“Seni, kuni kommunistlikud ajalehed veel ilmusid, kirendasid need patriootlikest üleskutsetest ja kinnitustest, et “vaenlane ei pääse iialgi meie iidse linna tänavaile”. Lahingumüra aga valjenes. Ööl vastu 28. augustit ei lakanud ta hetkekski – kõik ümberringi kolises, mürises, lõgises, rappus. Meie perekond otsis varju keldrist. Hommikuks oli müra vaibunud. Tallinn oli langenud sakslaste kätte.”

Paavo E. Kauppinen

“Virkki üksus sõitis Helsingist välja 26. augusti hommikul. Aga kui me ida poole ei pööranud, vaid otse lõunasse põrutasime, välgatas mul peas, et me sõidame ju Eestisse! Ütlesingi Virkkile nii ja tema vastas: “Sõidame jah!” Kogu ettevõtmise tõeline eesmärk oli nii salajane, et sellest teadis vaid neli ohvitseri.”

Rafael Beltšikov

“Anti käsk – kiiresti evakueeruda – Miinisadamast, ükskõik milliste vahenditega. See oli jooks elu eest! Silkasin madrusesärgis mööda Narva maanteed. Plahvatused… linn põles mitmelt poolt. Olin näljane, hüppasin sisse restorani Rooma – mitte üht inimest, aga kaetud lauad – vaagnad pannkookidega, kirsimoos. Toppisin seal kiiruga midagi suhu ja tormasin edasi.”

Raimond Isok

“Meeste riietus oli valdavalt suvine. Minul sügismantel, peas sonimüts, jalas helehallid flanellpüksid ja suusasaapad. Igaks juhuks ka kaks otsapidi kokku seotud tühja jalgpalli sisekummi, et tahtmatu supluse korral paremini veepinnal püsida. Pallikummid saatis isa mulle järele ja ime küll – kätte sain! Isa kirjutas: “Poeg, kui sul vahel väga raske on, siis ära unusta, et see on siiski mööduv, ajutine – tuleb jälle parem aeg!””

Rudolf Veevo

“Õudne oli vaadata, kuidas Tallinn põles, paljudes kohtades olid suured tuleleegid. Sitsivabrik põles kui küünal, õlitsisternid sadamas põlesid. Tallinna mehed olid metsikult vihased ja kurjad – vaata, meie oma silmade all põlevad meie kodud! Mis on saanud meie naistest ja lastest?!”

Hermann Tõnissoo

“27. augusti õhtul oli Tallinn üks suur tulemeri, valgustas isegi niipalju, et võis tekil lehte lugeda. Mehed piilusid pikksilmaga Tallinna poole – ega sealt tulemöllus suurt midagi ei olnud näha, ainult tuli-tuli-tuli…”

Merelahinguid 20. sajandil

Rünnak Pearl Harbourile 1941
Hukkunuid 2467, uppunud laevu 10

Dunkirki evakueerimine 1940
Hukkunuid 10 000, uppunud laevu 225

Tallinna evakueerimine 1941
Hukkunuid 15 000, uppunud laevu 62

Juminda järelkaja

“Tõenäoliselt on Juminda miinilahingu ajast saadik veel lõhkekehi merepõhjas. Merevägi töötab pidevalt ja aktiivselt nende leidmiseks,” ütleb mereväe teabeohvitser lipnik Aleksander Espenberg.

“Sealhulgas korraldatakse rutiinselt Eesti vetes õppusi, nagu Baltops, Open Spirit jpt, kus otsitakse, tuvastatakse ja demineeritakse miine ja muid lõhkekehi.”

Näiteks 2021. aasta rahvusvahelisel miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit leiti 127 lõhkekeha. Kokku on Eesti vetest aastate jooksul leitud üle 1500 veealuse lõhkekeha.

Maailmasõdade tagajärjel on kogu Läänemerre jäänud hinnanguliselt umbes 80 000 lõhkekeha.