Ants Aaman, Rätsepa talu peremees

Oli eelmise sajandi viiekümnendate aastate esimene pool. Väikese kolhoosi keskusesse lähetati parteirakukese asutajaks poluvernikute perekond. Lauda ega põllutöö vastu neil huvi polnud. Noorik värbas rakukesse liikmeid, oli väga aktiivne ja määrati kohe ka kolhoosi juhatusse.

Isegi üks Vabadusristi kavaler, kes ettenägelikult enne juunipööret oma nime vahetas, astus rakukese liikmeks.

Värvivahetusi on alati olnud, nii ka nüüd, meie taasiseseisvudes, muutusid kõik kommunistid kohe headeks kommunistideks, kes asusid erastama oma “elutööd”. Üks mees siiski arvas end pahade hulka, aga tema pole päris eestlane, tema on hiidlane…

Agar parteirakukese juht asus koheselt fiktiivseid leibkondi likvideerima ning üleliigseid lehmi ja hingemaad kolhoosi omandisse kahima. Arvatavasti oli keegi meiegi pere peale koputanud, sest koputajaid leidub alati ja jääb aegade lõpuni leiduma. Aga õnneks on alati ka kurja tulekust sosistajaid.

Kui isa õhtul tülpinult hobustepaariga künnitöölt tuli, ütles ta emale, et homme on meil komisjon kohal otsustamas, kas igaüks keedab oma suppi eraldi või süüakse ühiselt. Ema ja vanaema Juuli asusid sedamaid tegutsema. Tahan siinjuures märkida, et kahjuks leidus vähestel sellist vanaema Juulit, kes oskas anda seitsmeaastasele poisile sellise eluväärtuse, et ma pole pidanud värvivahetajate ja kaasajooksikutega ühte sammu astuma.

Kui mina õhtul magama läksin, ütles vanaema, et teeb hästi maitsvaid pirukaid ja pakub neid ka meie kurjadele külalistele ning pühendas seejuures mindki oma pirukaplaani.

XXXX

Hommikuks oli majas toimunud tõsine muutus: mulle näidati, kus toas ja lauas söövad vanaema ja vanaisa, kus mina venna ja isa-emaga. Öö jooksul olid kõik potid, pannid ja muud toidunõud kahele perele eraldi kohtades. Muidugi ka leivad, jahud, kartulid ja piimanõud jahtusid eri kaevudes. Mitmeid potte, panne ja kanne nägin ma esimest korda… Küllap olid ema ja vanaema öö varjul kindlate inimeste käest asju juurde toonud. Vanemad olid ettenägelikud olnud, mäletan kahte piimaraamatut, üks vanaisa ja teine isa nimel.

Enne keskhommikut oli komisjon kohal: rakukese juht ja kaks külameestest manukat. Kõik pandi akti kirja. Manukad vaatasid rohkem maha kui pottide ja pannide ridu, aga aktivist oli lõpuni agar. Takkajärgi arvan, et aktivistil oli eriline huvi meie peres rikkumist tuvastada, sest isa oli end varjanud Soomepoiss ja amnestiaga välja tulnud ning talle oli armu antud. Et isa ka kolhoosi juhatusse kuulus, siis niisugune asi oli lubamatu. Küllap organid teadsid kõike.

Aga midagi polnud parata, akti kirjutati, et on kaks erinevat leibkonda ja manukad kirjutasid sinna kiiresti alla. Siis tuli vanaema Juuli pirukatega, (väikesed, võis küpsetatud moosipallid ), ja soovitas külalistel pärast rasket tööd keha turgutada. Pirukad hakkasid lips ja lips kausist suhu kaduma. Väga maitsvad, kiitis aktivist täis suuga ja noogutas mulle julgustavalt. Sirutasin käe kausi poole, aga enne kui pirukast kinni sain, andis vanaema tööst kare käsi valusa laksu minu käe pihta. “Sinule teeb sinu ema oma jahust, moosist, võist ja piimast pirukaid, minu pirukaid sina süüa ei tohi”. Vanaema hääles oli selline põlgus, mida ma varem polnud kuulnud. Ühel manukal kukkus pirukas näppude vahelt laua alla, ta puges sinna järele ning pistis piruka suhu, teine pani käes olnud piruka kaussi tagasi ja mõlemad kadusid õue.

Aktivist mugis pirukaid edasi, aga arvas, et las laps ikka võtab. “Uut ühiskonda sellise kahepalgelisusega üles ei ehitata,” vastas vanaema iga sõna selgelt rõhutades. Nüüd jättis ka aktivist pirukakausi rahule ja tõttas manukatele järele. Mina seisin teises toas, ahju taga, surusin oma väikesed rusikad kramplikult kokku ja sosistasin nii põlglikult kui oskasin: “Kommunistid, kommunistid, kommunistid…”

xxxx

Nüüd tundub, et kõik siin elus kordub, küll teises soustis, ent traageldus on sama. Hagijaliku agarusega sildistatakse inimesi petisteks ja valetajateks, mõnda jällegi märtriks. Seda kõike enne, kui prokuratuur oleks neist kellelegi kahtluski esitanud. Ning ühte, politsei poolt tuvastatud valetajat, koheldi lausa siidikinnastes.

Geneetilise kommunismi (poliitik Kristiina Ojulandi poolt kord avalikkusse paisatud määratlus) ja kapitalismi mahe ristamine kallutab ühiskonna kreeni. Eesti ühiskonna iseseisev ja vastuhakkav geen hävitati punase terrori poolt enam kui üheksakümne protsendiliselt. Alles jäid paratamatusega kohanejad ja päris palju kaasajooksjaid-värvivahetajaid. Viimaste puhul on punageeni ilming loomulik. Toon näiteid: meie parajalt emotsionaalne ja imetletavalt energiline proua president, poetas kord avalikkuse ette kahtleva arvamuse, kas aktiivsete Lenini laste, tarmukate pioneeride ja edukate kommnoorte lapsepõlv oli ikka väga õnnelik…Seepeale tuli tuld igast torust. Ei olnud vist ühtegi meediakanalit, mis presidendi arvamust mõista oleks püüdnud – sügav hukkamõist kaikus üle sinimustvalge(?) Eestimaa.

Teine näide: alles hiljuti, maareformi sajanda aastapäeva puhul avaldas Omanike Keskliidu juht, tunnustatud notar Priidu Pärna, intelligentse inimese mõtte, lootuses, et äkki oleme nii kaugele arenenud, et suutnud oma eelnevate põlvkondade arengut analüüsida ning mõtteviisis vanale Euroopale lähemale jõudnud ja leiame endas uhkust vabandada mõisamaade barbaarse võõrandamise pärast…Tuld tuli jälle igast torust – nõukogudeaegse ajalooõpiku toel. Keegi ei vaevu mõtlema, et Vabadussõja ajaks oli 50% eesti maast taluperemeeste poolt mõisatest vabaks ostetud, mida pimeda orjaöö hõlmas olnuks ju võimatu teha.

Ma pole suutnud leida ühtegi mõistlikku põhjust, peale eelnimetet salakavala geeni võimalikku suunamist, miks Eesti Keele Instituudi keelekorralduslikul initsiatiivil kustutati eesti riiklikust aadressregistrist määratlus nimega – talu. Kirjad, mis nüüd põlistaludesse saabuvad, oleks nagu võõralt maalt saadetud, kus meie aja- ja kultuurilugu ei tunta ega austata. Ühe põlistalu vanaperenaise pahameele peale käsitleti seda teemat kord ka Maalehes ja mäletan, et Eesti Keele Instituudi keelekorraldaja Peeter Päll vastas umbes nii: arvutiprogramm ei tundvat talu ära. Kas siis sellel, mis on sündinud sajandeid hiljem, on õigus eelnenu kustutada…? Või olemegi sealmaal, et mõiste talu, oma sajandite vältel kujunenud õiges tähenduses, on igale väärastunud võimule ohtlik olnud?

Usun jõuluimesse, et kord on Eestimaal sotsialistliku ühisomandi baasil muteerunud eraomanduslike põllumajanduslike hiidtootmiste asemel jälle uhked iseseisvad talud, mille jõulupuu ümber istuvad perekonnad, keda seob aegade side selle talu maaga kümnete põlvkondade taha