Kuusalus vallas Loo jõel on koprapesakond ehitanud vähemalt 70 meetrit pika ning poolteist meetrit kõrge tammi. Kohalik ettevõtja Margus Soom kiidab loomade insenerioskusi, kuid plaanib rajatise ikkagi lammutada.
Kuuse soost algav ja Kolga lahte suubuv Loo jõgi on isegi Eesti mõistes tilluke. Veidi alla 18-kilomeetrine Kuusalu valla veekogu kannab ka Kaha jõe või Santoja/Liivaoja nime. Kunagise Loo mõisa lähedal Sõitmes elav ehitusettevõtja Margus Soom seletab, et mõisast allavett on jõgi Lahemaa rahvuspargi praegune piir. Ülevalpool mõisa asub aga Lahemaa endine piir.
Vooluveekogude kallastel elavad koprad on Soomi sõnul Loo jõel üsna tavalised. Viimase kümne aastaga on nende arvukus sealkandis kõvasti kasvanud. “Siiani on loomad käitunud “soliidselt”. Tammid on ehitatud elamutest eemale ja need pole seganud ühiselu reegleid. Isiklikult olen neid kohanud korduvalt ja jälginud neid vabas looduses,” räägib Soom. Kohtumised nendega on olnud meeldivad ning hea emotsioon on mehes tänaseni.
Eriti hästi meeldivat loomade rajatud tammid Margus Soomi abikaasale. “Naine käib kuni jää tulekuni pea iga päev hommikustel suplustel. Temale see asi sobib, sest veetase on supluskohas kõrge ja vool aeglustunud,” ütleb mees.
Looduslikud insenerid
Nädalapäevad tagasi jalutas Margus Soom mööda jõekallast allavoolu ja avastas umbes 70-80 meetrit pika ja poolteist meetrit kõrge tammi. Rajatis on tõstnud veetaset vähemalt 1,5 meetrit ja ujutanud üle lähedal oleva heinamaa. Soomi hinnangul on tekkinud niimoodi umbes kolme hektari suurune paisjärv. “Tamm jääb minu elamust allavett ligi 300 meetrit. Jõgi on seal ligi kolm meetrit lai ja kohati vaid meeter sügav. Kaldad on kõrged, sest jõgi voolab ürgorus,” kirjeldab Soom.
Milline kobraste suurehitis välja näeb? Mees räägib, tammi keskel on väike looduslik kõrgendik. Koos sellega ongi rajatis tõepoolest kuni 80 meetrit pikk. Kas tegu võib olla Eesti suurima kopratammiga, seda mees ei kinnita. “Ei tea. ETV näitas kopratamme , mille pikkus oli veidi pikem. Arenguruumi rajatise pikendamiseks kobrastel veel on,” lisab ta.
Ehitusettevõtjana tunnistab Soom, et koprad on väga head vesiehitusinsenerid ja töömehed. Ehitus vette või veekogu kallastele on keeruline. Ta meenutab ENSV ajal Ida-Harju põhjarannikule ehitatud sadamaid, millest osad on tänaseks muda või liiva täis. “Kirovi-nimeline kalurikolhoos oli nende rajamise ning korrashoiuga püsti hädas. Ometi juhtisid ehitust kõrg- või keskeriharidusega insenerid,” ütleb Soom. Sadamaid rajati näiteks Pudisoole ja Kolga-Aablasse.
Tuleb kahjuks lammutada
Koprad aga üheski koolis õppinud ei ole. Ometi on nad oskuslikult ära kasutanud lähedal asuvaid langetatud puid . Juurde on veetud ja lausa teaduslikult laotud lepa- ja männioksi. “Talvevarusid ei ole veel kogutud ja ega vist ka pea. Jõekallas on ju toitu täis,” kirjeldab Soom.
Vaatepilt tammi juures on küll vägev ning imetlustväärt, kuid rajatis kujutab mehe hinnangul ohtu. „Kevadisel tulvaveel pole kuhugi minna, ning võib uputada üle meie õueala. Praegu on veetase veel umbes 20 sentimeetrit kaldapiirist allpool. Kevadel, kui jõesäng on täitunud jääga, ei ole pääsu suuremast uputusest,” arutleb mees.
Umbes 20 aastat tagasi on Soom Loo jõe kaldaid kindlustanud. Nüüd võib sellest kevadise suurveega ikkagi väheseks jääda. “Peab kiirustama , et enne talve saabumist jõuaksid koprad tammi lõhkumise järel uue elupaiga leida. Naljaga öeldes: et nad leiaksid inimkesksemalt sobilikuma koha. Raske südamega pean “kolleegide” ettevõtmist piirama,” räägib Margus Soom. Seega tuleb kogu hiigelrajatis suure tõenäosusega lammutada.
KOMMENTAAR
Peeter Hussar
Lahemaa retkejuht ning jahimees
Kuigi sellise pikkusega kopratammi kohatakse harva, ei ole need siiski haruldased. Enamus neist asuvad kõrvalisemates kohtades, kuhu inimesed satuvad harva. Tavaliselt võtavad koprad sellise töömahuka asja ette siis, kui neil on seal küllaldane toidubaas madalate võsastunud kaldaalade näol.
Kui pikk võiks Eesti kõige pikem kopratamm olla, ei oska ma ütelda. Aga usun, et need peaks küündima üle 100 meetri.
Praegusel aastaajal on sellise tammi lõhkumisest kobraste eemalepeletamiseks vähe abi. Loomad valmistuvad juba talveks ja taastavad lõhutud tammi esimese ööga. Sellega seoses jääb loomadel talvine toiduvaru kogumata ja jäävad nad seetõttu toidunappusesse. Selliste asjadega oleks pidanud tegelema juba oluliselt varem, suvel. Kui kobraste toimetamisest on karta tüli, siis tuleks pöörduda kohalike jahimeeste poole. Tammi lõhkumine oleks õigustatud ikkagi koos pesakonna väljapüüdmisega.
