„Põllumehe kevad on hiline. Hiline ja külm. Teravilja- ja heinaseemet peaksime juba nädalajagu päevi külvama, alustasime aga alles sõnnikulaotamisega. Ja sedagi seal, kus põld masinat kannab. Sadu hektareid põldu on sõna otseses mõttes vee all.“
Nii tõdeb põline põllumees, AS-i Valingu Mõis juhatuse liige Urmas Maandi. Küllap mees teab, mis mees räägib – rohkem kui 30 aastat on ta põllumees olnud, maad harinud. Ja et Keila jõe veeseis – Keila jõe ääres AS-i Valingu Mõis 600 hektarit teravilja- ja rohumaid paisuvad – nii kaua nii kõrge on olnud, seda on väga harvadel aastatel ette tulnud.
Põhitegevus on mõisal aga piimatootmine, peetakse 200 lüpsilehma ja teist sama palju noorkarja. AS-i Valingu Mõis lehmad annavad aastas keskmiselt 9300 kilo piima, sellega ollakse Eestis väljalüpsilt keskmiste hulgas.
Aidatakse ka põgenikke
Kolm robotit lüpsab 200 lehma, robotlüpsile mindi viis aastat tagasi. Kolme roboti kõrval töötab laudas veel viis inimest, põldu on harimas kolm masinameest. Kasvatatakse teravilja, varutakse karjale rohusööta, ka silo.
Kui seni töötas ettevõttes tähtajalise töölepingu alusel üks ukrainlane, Ilja, siis nüüd on tema abiga jõudnud Keila külje alla Valingu külla sõjapakku viis Ilja lähisugulast. Viiest inimesest kaks on lapsed ja kaks pensionärid.
„Nemad elavad mõisale kuuluvas kahetoalises ametikorteris, probleeme nendega seni pole olnud,“ kinnitab Urmas Maandi.
Sõda on peale põgenike toonud muudki põllumehe elu mõjutavad tegurid. Lämmastikväetise hind, mis veel aasta tagasi oli 200 eurot tonn, on hüpanud 1200-le eurole, kuus korda kõrgemaks.
„Varem saime väetist Venemaalt ja Valgevenest, nüüd ostame Saksamaalt. Ja hoopis teise hinnaga,“ tõdeb Urmas Maandi.
Kui palju vilja hind sügisel kõrgemale hüppab, seda põllumees prognoosida ei oska. „Kindlasti tõuseb ka vilja kokkuostuhind, eriti arvestades, et kaks suurt tootjat, Ukraina ja Venemaa, tarnivad maailmaturule senisest vähem,“ usub Maandi. See usk lubab põllumehel ikka ots-otsaga kokku tulla ja raha ka ettevõtte arengusse panustada.
Nuhtlus nimega haned
„Hanedega on aasta-aastalt hullemaks läinud,“ kurdab AS-i Valingu Mõis tegevjuht praeguse aja põllupidajate muret. Kasvavad haneparved hävitavad palju taliviljaorast, söövad mustaks noore lutserni ja ristikupõllud.
„Kui Valingule tulin, ei olnud siin mingeid hanesid, nüüd lendavad tuhanded haned pooles märtsis lõunast kohale ja on siin mai keskpaigani, siis lendavad põhja edasi. Pole isegi mõtet kevadkülvi teha, söövad seemne ära,“ kurdab põllumees hanenuhtlust. Isegi püssi ei lubata hanede ehmatamiseks paugutada. Mitu protsenti haned ja nende järel tulevad lagled saagist hävitavad, seda Urmas Maandi täpselt öelda ei oska, kinnitab ainult – see protsent on kasvujoones.
„Meil on hanede vastu kasutuses roheline laser, seda haned kardavad. Ajame neid nii sügisel kui ka kevadel põllult ära, et haned ei harjuks põllul käima,“ räägib Anija vallas asuva tulundusühistu Alvar MÜ juhatuse esimees Jaanus Kalev. Hind pole Jaanus Kalevi selgitusel sellisel seadmel kallis, maksab alla tuhande euro, millest suurema osa katab keskkonnaamet, aga see tahab pidevat tegelemist. „Tuleb käia iga päev põllul hanesid peletamas, siis on sellest kasu,“ kõneleb Jaanus Kalev. Põllumehel on aga kevadel aega vähe, juba vanarahvas teadis, et kevadine päev toidab talvise nädala.
„Varem saime väetist Venemaalt ja Valgevenest, nüüd ostame Saksamaalt.“ Urmas Maandi
Jaanus Kalev usub, et ega ka kasvanud väetisehinnad põllumehel jalgu alt ära löö.
Kasvab väetise hind, peab kasvama ka teravilja kokkuostuhind. Juba praegu pakutakse sügisel koristatava söögivilja hinnaks 320 eurot tonnist, see on kaks korda enam kui oli aasta tagasi. „Siis oli 150 eurot tonnist,“ mäletab Jaanus Kalev.
Et väetisehinnad kõrgeks jäävad, selles Jaanus Kalev ei kahtlegi. Ja on ühinenud nendega, kes arvavad, et fosforväetise tootmist tuleks Eestis taas kaaluda. „Tehnoloogia on praegu hoopis midagi muud kui see oli 30 aastat tagasi. Ja praegu ei valitse ümberringi ka nõukogude mentaliteedist kantud lagastamine,“ arvab põllumees Jaanus Kalev.
