Eestist kaugel olles, kohas, kuhu isegi uudised harva jõuavad, mõtleb vist iga inimene ikka kodule. Eriti nüüd, mil aeg nii heitlik on. Kodu, mis uudistega võtad tulija vastu?
Jahmatavaima uudisena võttis läinud nädalal tulijaid vastu politsei- ja piirivalveameti juhi, seni laitmatu reputatsiooniga Elmar Vaheri kinnipidamine kaitsepolitsei poolt. Kapo ametnikud esitasid kelmuse kahtlustuse maksu- ja tolliameti tolliosakonna juhile Eerik Heldnale ning kelmusele kaasaaitamise kahtlustuse Elmar Vaherile.
Juhtunu oli seda üllatavam, et siiani polnud usaldusväärne ainult Elmar Vaher isikuna, ka inimeste usaldus politsei kui institutsiooni vastu oli väga kõrge. Nii ütleb Kantar Emori elanikkonna uuring (mai 2021), et politseid usaldas 89 protsenti Eesti elanikest (2019 sügisel 82 protsenti).
Kui sellest loost midagi positiivset otsida, siis ehk on meil nüüd teadmine, et „kaitstud mehi“ meil ei ole.
Sama uuring väidab, et väga kõrge usaldusnäitajaga on ka Eesti tervishoid ja tervishoiutöötajad, keda usaldab 87 protsenti eestimaalastest. Samas on usaldus Euroopa Liidu vastu vaid 64 protsenti. Usaldus meie valitud rahvaesindajate, riigikogu vastu oli vaid 43 protsenti.
Siseminister peaks tagasi astuma?
Nii et üllatas ka politsei kui organisatsioon. Sest Vaher ei tegutsenud üksi ega isegi mitte iseenda huvides. Kui politseijuhti uskuda, siis kestsid pinged jõustruktuuride vahel juba kolm aastat. Kui pinged on organisatsioonide vahel, siis kes peaks need lahendama? Seda enam, et mõlemad organisatsioonid – politsei ja kapo – alluvad ühele ülemusele, siseministrile.
Kolme aasta jooksul on meil olnud kolm siseministrit – Mart Helme aprillist 2019 kuni novembrini 2020; Kristjan Jaani jaanuarist 2021 kuni juunini 2022 ja nüüd Kaja Kallase teises valitsuses on siseministriks Lauri Läänemets. Mart Helme küll üritas Vaherist vabaneda, aga põhjuseks mitte eripensionid, vaid süvariik, millega ta väitis politsei seotud olevat. Kristjan Jaani, kes tõusis Keskerakonna siseministriks Elmar Vaheri asetäitja kohalt, teadis tõenäoliselt kõiki skeeme politseis.
Kui muidugi oli skeemitamist?
Praeguseks pole keegi veel midagi tõestanud. Ka pole valitsuses Elmar Vaheriga töösuhte peatamise osas üksmeelt. Justiitsminister Lea Danilson-Järg seda heaks ei kiida, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon ning menetlus on alles algusjärgus. Oma seisukoha ütles justiitsminister välja 21. märtsi Postimehes.
Kui kohtuvaidlus tuleb, saab see olema pikk ja kulukas. Ka politsei- ja piirivalveametis töötab mitu toatäit juriste ja vaevalt need rumalamad on kui kaitsepolitseis töötavad ametivennad ja -õed. Hiljutisest minevikust meenub juhtum endise Tartu abilinnapea Kajar Lemberiga, kus kapo kogus tõendeid ja prokuratuur esitas Lemberile süüdistuse suures ulatuses toimingupiirangute rikkumises ning altkäemaksu võtmises. Paraku mõistis Tartu maakohus endise abilinnapea Lemberi toimingupiirangute rikkumises ja altkäemaksu võtmises õigeks.
Ka endine siseminister, ettevõtja Olari Taal arvab teisipäevases (28.03.23) Päevalehes, et hoopis siseminister peaks sellise jama peale tagasi astuma. „See, et ametid vaatavad mõnikord probleemidele erineva nurga alt, on normaalne. Üheksakümnendatel oli ikka tõsiseid omavahelisi maajagamisi, sest tegevuspiirid polnud päriselt paika loksunud ja egod lõõmasid. Aga kui ametite juhid saavad usaldada ministrit, siis ikka klaaritakse vastuolud juba eos. Milleks muidu meil neid ministreid vaja on, kui mitte riigiarengu tasakaalus hoidmiseks ja elu edendamiseks,“ kirjutab Taal. Sama meelt on ka siinkirjutaja.
Kui sellest loost midagi positiivset otsida, siis ehk on meil nüüd teadmine, et „kaitstud mehi“ meil ei ole. Või on mõni ametkond priviligeeritum kui teised? Tekkinud rumalas olukorras ei saanud kannatada ainult Elmar Vaheri maine, kannatas ka meie usaldusväärseim institutsioon, politsei.
Suurim muutus – piletihinna pidev tõus
Ajal, mil Eestimaa vallad arutavad koolide ja raamatukogude sulgemist, mil koalitsiooniläbirääkimisi pidavad erakonnad on teatanud tasuta ühistranspordi lõpetamisest maakonnaliinidel, jätkab Tallinn linlastele tasuta ühistransporditeenuse jagamist. 2011. aastal, mil Tallinna lähivallad võtsid vastu otsuse kodualuse maa maamaksust vabastamise kohta, otsustas Edgar Savisaare juhitud linnavalitsus vastukäiguna alates 2013. aastast korraldada tallinlastele tasuta ühistransport. Nii et see on kestnud kümme aastat.
„Kokku läheb Tallinnal oma elanikele tasuta ühistranspordi pakkumiseks järgmisel aastal ligikaudu 120 miljonit eurot. Suurem osa sellest tuleb maksumaksjalt, umbes neli miljonit eurot teenitakse piletimüügilt,“ kirjutas ERRi portaal läinud aasta 30. novembril pealkirja all „Tallinn tõstab järgmisel aastal sõidupiletite hindu kuni kolmandiku võrra.“
Kuigi Savisaart pole ammu enam linna ohjamas, juhitakse Tallinna ikka nagu riiki riigis. Kõik plaanid, mis linnal kunagi ühes Harjumaaga tehtud – kehtestada ühtne piletisüsteem, pikendada linnaliine lähivaldadesse – ongi jäänud plaanideks. Need meetmed paneksid nii mõnegi harjumaalase oma autoga linna sõitmise asemel ühistransporti kasutama. Ühtegi tõsist uuendust peale piletihindade tõusu mittetallinlastele Tallinna linnas tehtud pole.
Kümme aastat on küll juba piisavalt pikk aeg, et tunnistada tasuta ühistransport läbikukkunuks, mingit leevendust see pealinna autodega täitumisele pole toonud. Suur osa ühistranspordis sõitjatest teeks seda niikuinii tasuta või soodushinnaga. Samas igapäevaselt linna saabuvad naabervaldade inimesed peavad täispileti ostma. Ja nad sõidavad oma töökohtadesse pigem autodega.
Kas pole seda 120 miljonit eurot mujale kulutada? Tallinna linnapea, Keskerakonna üks liidreid Mihhail Kõlvart plaanib valimistulemuste arutamiseks erakonna kongressi kokku kutsuda juba lähiajal. Kas Kõlvart seal ka erakonna juhiks valitakse, on raske prognoosida. Aga nagu mitmed Kõlvarti kritiseerijad on öelnud, üritaks Kõlvart Keskerakonna esimeheks saades rakendada Tallinna juhtimismudelit kogu riigile.
