Lihtne sinna sõita pole – Tartu maantee äärde jäävast Vaidast lookleb kitsas tee võpsikute vahelt läbi metsatukkade, üle lagendike… Ikka läbi ja üle. Nagu polekski sel kitsal asfaldiribal lõppu. Viimaks annab teeviit teada: Suursoo.
S
uur soo võis siin tõesti kunagi olla, maa on turbane ja madal. Esimese Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi aegu kuivatati soo suuresti ära. See oli natuke vähem kui sada aastat tagasi, läinud sajandi 30ndate keskel. Siis ehitati siia majad, tekkis hajaasustusega küla. Nimi aga jäi – Suursoo.
„Meil elab siin praegu 88 elanikku,“ ütleb külaseltsi esimees Gerli Lehe. Neist 88st on 25 elanikku alla 18 aasta vana. See number ütleb, et küla on noor ja elujõuline. Elatakse küll hajali, aga kokku saadakse Gerli Lehe kinnitusel tihedamalt kui mõneski peres. Igal pööripäeval tullakse küla lõkkeplatsile, käiakse ringiratast ümber lõkke. See traditsioon on 29 aastat vana, kinnitab küla üks eakamaid Iira Piik, kes on traditsioonile alusepanija. „Käies tuleb mõelda esmalt perele, siis kodumaale ja viimase tiiru aegu kogu maailmale. Siis läheb kõigil hästi,“ räägib Iira.
„Traditsioonid aitavad inimesi liita,“ kinnitab põhikohaga sotsiaalministeeriumis perepoliitika juhina töötav Gerli Lehe. Kuulavad teda Eesti Vabariigi praegune president Alar Karis ja kõik, kes on koos presidendiga Suursoole tulnud, et aimu saada, kuidas siin elatakse, millega tegeletakse. Sest Suursoo külaselts pälvis Harjumaa omavalitsuste liidult läinud aastal enim turvalisusesse panustava organisatsiooni tiitli. Külarahva ühtekuuluvustunnet süvendab ka sinine fliis, mida ühistel üritustel kantakse. Presidendiga kohtumisel ümbritsesid Karist inimesed helesinises.
Kuldne ring polegi nii kuldne
Miks peaksid inimesed Suursoo külas metsade ja heinamaade keskel oma turvalisuse pärast nii muretsema? Sõdagi näitab – enim saavad pihta ikka tiheasustusega alad. Ei hakka kalleid rakette keegi võssa laskma.
„Ega kriisid ainult sõjaga kaasne. Kui Eestimaal räägitakse tormist ja elektrikatkestustest, siis on Suursoo tavaliselt üks pihtasaaja. Oleme vahel olnud terve nädala elektrita,“ kõneleb külavanem Fredy Lehe. Sellepärast on nüüd igal perel ka oma generaator, millega häda korral elektrit toota. Ja küla peale veel üks ühine, suurem ja võimsam.
„Tee siia on käänuline, ei kihuta siia isegi tuletõrjeauto,“ räägib Gerli Lehe. Seetõttu on külarahvas tuleõnnetuse korral valmis ise reageerima. „Kutseliste päästjatega me ei konkureeri, aga tule levikut suudame piirata,“ usub külaseltsi esimees, kelle kinnitusel on siin kaks maastikupõlengut olnud. Ja turvas tule levitajana on salakaval. Sellepärast on tema kinnitusel tulega ohutu ümberkäimine külainimesele vähemalt sama oluline oskus kui tule tõrjumine.
Suurim hirm – sõjapõgenikud
Räägitakse presidendiga, millest räägitakse, jutt jõuab ikka tänase päeva valusaima teemani – sõjani Ukrainas. „Kui Ukrainasse hakkasid langema raketid, pani see meid mõtlema, mida saame ise teha, et end ohutumalt tunda. Jõudsime mõtteni, et koos tegutsedes oleme palju tugevamad kui igaüks eraldi,“ kõneleb Gerli Lehe.
Nii sisustati ühe pere lahkel loal tema hoonesse pea 300-ruutmeetrise põrandapinnaga kerksuskeskus, mis pakub hädaolukordades tugiteenuseid. Siin on soe ja valge, olemas on puhta joogivee ja esmaste medikamentide varu. Ka on keskus varustatud autonoomse elektrisüsteemiga päikesepargi näol. Hangitud on vajalikud vahendid sidepidamiseks, tulekustutamiseks pump ning elustamise aparaat.
„Mistahes kriisi tekkimisel kulub riigi või omavalitsuse energia ja vahendid esmajoones linnade ja alevike elanike abistamisele. Väikeses kohas hajaasustuses elavad inimesed peavad ise hakkama saama.“
Suursoo külavanem
Fredy Lehe
„Külarahva hulgas läbi viidud küsitlus näitas, et enim ollakse mures sõjapõgenike pärast – mis saab siis, kui 20 kilomeetri kaugusel Tallinnas midagi juhtub ja meile hakkavad põgenikud saabuma,“ meenutab Fredy Lehe üht kerksuskeskuse loomise motiivi. Keskuses on võimalik öömaja pakkuda.
„Mina sattusin siia esimest korda poolteist aastat tagasi Gerli Lehe kutsel kriisivalmidusest kõnelema,“ meenutab Põhja päästekeskuse ennetuspartner Elo Paluoja oma koostööd Suursoo külaseltsiga. Päästja kinnitusel suhtuvad vähesed külad nii tõsiselt kriisiks valmistumisse.
„Ega kriisiks valmistumine tähenda ainult seadmete või muu vajaliku varustuse hankimist. Inimesed peavad olema mentaalselt valmis, peavad teadma, kes mida ohusituatsioonis teeb,“ räägib Gerli Lehe õppuste korraldamise vajalikkusest.
Fredy Lehe kinnitusel mõistab Suursoo külarahvas, et mistahes kriisi tekkimisel kulub riigi või omavalitsuse energia ja vahendid esmajoones linnade ja alevike elanike abistamisele. Väikeses kohas elavad inimesed peavad ise hakkama saama. „Vähemalt viis päeva tuleme ilma kõrvalise abita toime,“ kinnitab Gerli Lehe.
Sõja käik on näidanud, et vaenlane ründab esmajoones elutähtsaid taristuid, külvates nii inimeste hulgas paanikat. Mida rohkem on inimesed valmis kriisisituatsioonis tegutsema, seda vähem on vaenlasel motivatsiooni kallale tulla, rünnata.
„Inimeste valmisolek ja oskus toimida kriisiolukordades – see on samasugune heidutus kui laskemoon, mida me ostame,“ võtab president Alar Karis päeva kokku.
