Hiljuti tekitas ažiotaaži Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni riigikogus tõstatatud küsimus kohtu omavolist ja seaduste meelevaldsest tõlgendamisest. „Mina tahan, et kohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe pead veereksid. Mina ei taha, et meil oleks kohtunikud, kes mitte ei sisusta õigust, vaid loovad õigust – kes sellega, et nad ründavad põhiseaduses ettenähtud võimude lahususe printsiipi, õõnestavad Eesti riigi korda, kes ründavad avaliku arvamusega selgelt vastuolus olevaid väärtushinnanguid. Mina ei taha selliseid kohtunikke. Mina ei taha kohtunikke, kes rikuvad seadust ja siis võtavad laest mingisugused mittejõustunud seadused oma rikkumise õigustamiseks,“ ütles Martin Helme.
Küsimus oli Ats Jooritsa ja tema samast soost elukaaslase Rootsis sõlmitud homoabielu Eesti rahvastikuregistrisse kandmisest, millest Harju maavalitsus keeldus. Tallinna halduskohus toetas otsust, kuid Tallinna ringkonnakohus tunnistas välismaal sõlmitud homoabielu mittetunnustamise õigusvastaseks. Otsust varjati, kuni see lekkis avalikkusesse, seejärel keelduti mõni aeg avalikustamast isegi kohtuotsuse põhjendusi.
Mida ütleb seadus?
Õigusvaidlused kuuluvad õigusriigi tavade ja praktika juurde, kuid antud juhtum on eriline. Kolm kohtunikku, kelle kohustus on järgida Eesti seadusi, tuginesid võõrriigi seadusele ja Eestis mittejõustunud kooseluseadusele ning asusid sisustama meie õigus- ja asjaajamisruumi. Eriti kohatu on see Eesti abieluseaduse taustal, mis ütleb, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasooliste isikute abielud on kehtetud.
Koomilisel kombel süüdistati EKREt isegi võimude lahususe printsiibi rikkumises, jättes kahe silma vahele asjaolu, et nimetatud arupärimise teemaks oligi just võimude lahususe rikkumine kohtunike poolt.
Sellega ületasid nad oma pädevuse piire ja hakkasid seadusandja eest langetama otsuseid, millistest poliitilistest valikutest lähtudes tuleb Eesti ühiskondlikku elu korraldada. Õigusloome ja õigusruumi sisustamine on ainult seadusandja ehk riigikogu, mitte õigusmõistja pädevuses. Otsus tekitas põhiseadusega sätestatud võimude lahususe riive, mis tingis EKRE fraktsiooni poolt arupärimise esitamise justiitsminister Reinsalule. Sealt pärinebki Martin Helme furoori tekitanud allegooria peade veeremisest.
Diskussioonile järgnes silmakirjalik pahameeletorm, millesse sekkusid president Kaljulaid, riigikogu esimees Nestor, Kohtunike Ühing, riigikohtu esimees jt, kes avaldasid pahameelt EKRE saadiku väljendusviisi üle, kuid vaikisid asja sisust ehk pretsedenditust seaduseloome usurpeerimisest kohtunike poolt. Tauniti teravalt kohtunike ja kohtuotsuse kritiseerimist, justkui oleks tegemist pühaduseteotusega. Koomilisel kombel süüdistati EKREt isegi võimude lahususe printsiibi rikkumises, jättes kahe silma vahele asjaolu, et nimetatud arupärimise teemaks oligi just võimude lahususe rikkumine kohtunike poolt.
Tekkis ringkaitse
Tegemist on ringkaitse ja katsega suukorvistada valimistel mandaadi saanud saadikuid, kes on sõltumatud oma tegevuses. Kellelgi, ei presidendil ega riigikohtu esimehel, ei ole õigust neile ette kirjutada, millest ja kuidas võib rääkida või milliseid teemasid üles tõsta tohib. Sisuliselt tähendab see, et Eesti Vabariigi kõrgeimat võimuorganit, rahva poolt valitud parlamenti, kes on andnud mandaadi nii valitsusele, presidendile kui ka riigikohtu esimehele, püütakse allutada nende poolt volitatud institutsioonidele. See on otsene sekkumine riigikogu töösse ning järjekordne võimude lahususe põhimõtte rikkumine.
Kohtul puudub igasugune voli kirjutada ümber abieluinstitutsiooni tähendust. Argumendid, justkui oleks meie õigusruum muutunud seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega, ei kannata kriitikat. Kooseluseadus, mis ei puuduta ei normaalseid ega samasooliste abielusid, kiideti küll eelmise riigikogu koosseisu poolt heaks, kuid seaduses sätestati, et see jõustub koos rakendussätetega. Praegune koosseis lükkas rakendussätted tagasi ning seadus ei jõustunud.
Kohus loob seadusi?
Just seda olukorda asus muutma kohus, tehes otsuse, mida ei ole enam võimalik vaidlustada. Seda oleks pidanud tegema justiitsministeerium, kuid vaidlustamise aeg lasti (tahtlikult?) mööda. Ringkonnakohus viis ellu vasakliberaalsete ja homoringkondade tahet, selle taustal ei saa rääkida sõltumatust kohtust ega õigusriigist. Seda enam, et kohtunikud on määratud ametisse eluks ajaks ja sisuliselt pole võimalik neid karistada teadlikult tehtud väärotsuste eest. Seda praktikat tuleb muuta. Meenutagem või pronksiöö organisaatorite õigeksmõistmist ja neile sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatunud „hüvitiste“ maksmist.
Kõnealuse „abielu“ registreerimisega loodi „kohtuseaduste“ loomise pretsedent. Tegemist on mitte ainult põhiseaduse rikkumise, vaid ka julgeolekuohuga, sest sellega antakse näiteks sisserändajatele voli nõuda võrdse kohtlemise printsiibi alusel šariaadiseaduste rakendamist Eestis, mitmenaisepidamist ja muid meie õigus-, kultuuri- ja väärtusruumi mittekuuluvaid „õigusi“.
Toimunu muudab kogu meie seadusandluse ja õigusruumi farsiks ning on otsene Eesti Vabariigi alussammaste lammutamine. Selle eest peaks küll, piltlikult öeldes, kellegi pead veerema.
