2022. aastal registreeriti Eestis vaid 11 588 sündi, mis on madalaim näitaja alates 1919. aastast. Kui imet ei juhtu, sünnib tänavu meile veel vähem lapsi, sest viimastel kuudel on sündide arv jäänud alla tuhande.

Nii kaua, kui mäletan, on iive Eestis alati teema olnud. Olin ma siis koolipoiss, Tartu linnapea või valitsusjuht – ikka on Eesti rahva iive olnud see, millest on kõneldud ja kirjutatud, mille üle on arutletud seltskondades ja erakondades. Aga ma ei oleks osanud oodata, et satun peaministrina iibest rääkima Kopenhaageni lennujaamas, tagasiteel Euroopa Ülemkogult.

Eesti riigil on kombeks, et võõrriigi lennujaamas jätkulendu ootava presidendi või peaministri aega sisustab selles riigis töötav suursaadik. Kohtumine pole pelk diplomaatilise protokolli järgimine, see on kasulik mõlemale poolele: suursaadik saab värsket informatsiooni peaministrilt, peaminister aga viiakse kurssi kohalike kuumade sündmustega.

Nii ootas ka mind 2005. aastal vahemaandumisel lennul Brüsselist Tallinnasse Kopenhaagenis ees kohtumine Eesti suursaadikuga Taanis. Et suursaadik oli aga riigist ära, võttis mind Kopenhaageni lennujaamas vastu saatkonna noor töötaja Taavi Toom. Ta oli selleks kohtumiseks põhjalikult valmistunud.

Muude teemade hulgas mainis ta, et Taani ajakirjanduses nõutakse kehavälisele viljastamisele suuremat rahalist toetust. Teisisõnu – toetust katseklaasilastele. Sel ajal oli Taani uudse viljatusraviga maailmas esirinnas, selle protseduuri abil oli ilmavalgust näinud juba neli protsenti vastsündinutest. Taavi Toomi räägitu huvitas mind väga. Ma teadsin, et Eestis on 20 000 sellist paari, kes küll väga soovisid lapsi saada, aga kellel see loomulikul teel pole õnnestunud.

Ainuüksi 2021 sündis meil kunstliku viljastamise abil 710 last, pea neli protsenti kõigist vastsündinuist. Taani riigis sünnib nii kuus protsenti kõigist vastsündinutest.

Mu naine on naistearst ning loomulikult on meie ühises sõpruskonnas mitmeid naistearste. Günekoloogi abikaasana olin kodus vedelevatest „Obstetrics and Gynecology“ numbritest mõnd artiklit ka embrüosiirdamisest lugenud. Muidugi tundsin ma ka Andrei Sõritsat. Juba üheksakümnendate alguses rääkis ta Tartu Rotary klubis, et ta soovib minna Saksamaale kehavälist viljastamist õppima, et seda meetodit hiljem Eestis rakendada.

Suhtusin skeptiliselt

Suhtusin noore doktori juttu pisut skeptiliselt, sest Eestis polnud nõukogude ajal ametlikult kunstliku viljastamisega lapsi saadud, külmutatud spermaga seemendamine oli vaid loomakasvatusega seotud. Seda meetodit teati, kunstpulli kui nähtust tunti igas lehmalaudas. Kunstlikku seemendamist kasutati laialdaselt ka sigalates.

Oli küll kuulujutte naistearstist, kes illegaalselt üritas spermadoonorite abil naisi aidata, kuid embrüosiirdamine naisele oli siiski midagi täiesti uut. Andrei Sõritsa sõitiski Saksamaale, omandas vajaliku tehnika ja üritas Tartu Ülikoolis õpitut rakendada. Meditsiiniliselt ta ettevõtmine õnnestus, aga laialdast toetust arstide ja ametnike hulgas kehavälisele viljastamisele ei tulnud.

Tõsiste doktorite hulgas arvati ikka, et kehaväline viljastamine on luksus ja äri. Õige haigus on vähk või infarkt, mille vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda, tilulilule ei peaks haigekassa raha kulutama. Andrei Sõritsal ei olnud kerge – tema ponnistused olid nagu ülesmäge ronimine. Mingit rahalist toetust embrüosiirdamine ei saanud. Ka sündimuse statistikat tema esimesed kehavälise viljastamise abil ilmavalgust näinud imikud ei mõjutanud.

Andrei Sõritsa oli aga visa, tegi oma kliiniku. Oli ka teisi naistearste, kes embrüosiirdamise tehnoloogia omandasid.

Olukorrast Taanis

Palusin tookord Kopenhaageni lennujaamas koostada saatkonna noorel diplomaadil Taavi Toomil lühikese ülevaate viljatusravi arengutest Taanis. Memo saabus juba järgmiseks hommikuks. Rääkisime sellest peaministri büroo koosolekul. Kõik kohalviibijad mõistsid, et ka Eestis võiks olla viljatusravi mõju iibele märksa suurem.

Rahvastikuminister Paul- Eerik Rummo sai ülesande koostada viljatusravi programm. Tema ja tema büroo said sellega suurepäraselt hakkama. Paraku sotsiaalministeeriumis seda programmi omaks pidama ei hakatud, neid polnud selle programmi väljatöötamisse kaasatud. Poliitikud arvasid, et tegemist on mingi reformierakondliku valimispropagandaga, mitte tõsise katsega Eesti iivet suurendada.

Ametnikud endale tööd juurde ei tahtnud, erilist entusiasmi see programm kelleski ei tekitanud. Ehkki viljatusravi programmile nähti 2006. aasta riigieelarves ette 20 miljonit krooni, jäi see raha kasutamata. Ikka osati leida uusi põhjendusi, miks ei saa katseklaasilastega riiklikul tasemel alustada. See raha kandus üle järgmisse aastasse, millele uue eelarvega lisandus veel 20 miljonit krooni. Ja see raha jõudis juba abivajajateni.

Lapsed tulid. Kehavälise viljastamise abil sündinud laste arv kasvas hüppeliselt aastatel 2007 ja 2008. Selle artikli kirjutamise ajaks, 2023. aastaks, on Eestis kehavälisele viljastamise abil ilmavalgust näinud üle 6000 lapse. Ainuüksi 2021 sündis meil kunstliku viljastamise abil 710 last, pea neli protsenti kõigist vastsündinuist. Rahasumma, mida meil anonüümne maksumaksja on sellele protseduurile kulutanud, on vaid kolm miljonit eurot.

Kõik need läbi abistatud viljastamise sündinud lapsed on väga oodatud lapsed. Nad on andnud oma vanemate elule uue mõtte. Taaniga võrreldes pole see meetod meil aga oma piire veel saavutanud. Pisikese raha lisandumisel võiks sündinud lapsi ja nende õnnelikke vanemaid olla veelgi rohkem.

Mida toob tulevik?

Viimased andmed mujalt maailmast ütlevad, et kehaväline viljastamine on tõusuteel. See meditsiiniharu on muutumas tööstuseks, millesse riskikapitalistid meelsasti investeerivad. Tulevikus nähakse nõudluse kümnekordset kasvu. Praeguseks on kehavälise viljastamise abil maailmas sündinud 12 miljonit last. Arvatakse, et lähiajal hakkab nii sündima miljon beebit kuus.

Taanis näeb ilmavalgust üheksa protsenti vastsündinutest tänu abistatud viljastamisele, Iisraelis rahastab riik embrüosiirdamisi ilma piiranguteta seni, kuni naine saab kaks last. Me Eestis pusime oma kolme miljoniga ja ometi sündis möödunud aastal üle seitsmesaja lapse tänu viljatusravi programmile, mille kunagi Paul Erik Rummo koostas. Ja loodame sündivuse imet sadadest miljonitest toetusteks makstavatest eurodest.

Kõige heldemad viljatusravi toetajad ongi maailmas Taani ja Iisrael ning seal on ka tulemused kõige paremad. Kuna esmasünnitaja vanus kasvab, siis eeldatakse, et tulevikus sünnib maailmas kümme protsenti lastest tänu embrüosiirdamisele.