Kaia Vask, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees: sisserände kvoodi tõstmine ei vähenda tööjõupuudust

Välistööjõu kvoot võimaldab sel aastal tuua Eestisse 1303 töötajat kolmandatest riikidest, kuid tööandjad soovivad kvooti märgatavalt tõsta. Eesti Ametiühingute Keskliidu juhina mõistan tööandjate muret, kuna tööjõupuudus puudutab mitmeid valdkondi autojuhtidest insenerideni.

Töötajate esindajana näen aga laiemat pilti ja soovitan välistööjõu piirarvu tööandjatel läbi rääkida ametiühingutega, et tagada kolmandatest riikidest saabunud töötajatele õiglane kohtlemine ja võimalus integreeruda ühiskonda. Sest enamus neist jääb püsivalt Eestisse elama ning tegelik sisseränne ületab aastast kvooti tuhandetes. Tööjõu nappus on tõsine probleem. Eriti ametites, kuhu kohalikud pole valmis liikuma isegi töötuse mõjul.

Nõustun minister Riina Sikkutiga, kes rõhutab vajadust suunata esmalt tööturule sealt eemal viibivad kohalikud inimesed, kuid toetan ka süsteemset lähenemist, mis arvestaks nii inimeste vajaduste kui ka riigi võimalustega.

Eestis töötab tuhandeid kolmandatest riikidest pärit töötajaid

Välistööjõu kvoot võimaldab sel aastal tuua Eestisse 1303 töötajat kolmandatest riikidest, kuid tööandjad soovivad seda märgatavalt tõsta. Juhin tähelepanu, et alates 2015. aastast on Eestisse saabunud töötajate arv ületanud lahkujate oma, üle-eelmisel aastal saabus näiteks ligi 50 000 ja lahkus napilt 10 000 inimest. Ma räägin sisserännanutest, keda on sama palju kui Tartu ja Narva linnades elanikke kokku.

Ametiühingute Keskliidus (EAKL) soovime aga tagada kolmandatest riikidest saabunud töötajatele samaväärsed õigused ja tingimused kohalikega. Paar aastat tagasi sõitsin kella üheksa paiku õhtul trammiga kesklinnast Ülemiste poole. Olin ainus põhjamaist tüüpi reisija ja hetkel kui politsei trammi kahe peatuse vahel kinni pidas, taga- ja eesuksest korraga sisenes ning trammis viibijate dokumente kontrollima asus, sattusin segadusse.

Kaia Vask. 

Mõtlesin kerges paanikas, kus on mu dokumendid ja jälgisin imestunult, kuidas olin ainus inimene, kelle isikutunnistust näha ei soovitud. Ma ei tea, kas minu erikohtlemiseks oli põhjus, aga inimesena tundsin ebamugavust ja soovisin, et mind koheldaks teiste reisijatega võrdselt. Hiljem sain teada, et sel kellaajal sõidavad töötajad Ülemiste pakkekeskusesse tööle. Seega täiesti ontlikud, makse tasuvad linnaelanikud.

Kohanemiseks tuleb osata eesti keelt

Rõhutan vajadust keeleõppe järele ning kutsun ettevõtjaid üles võtma vastutust ja pakkuma töötajatele nende töögraafikuga ajaliselt sobivat tasuta keeleõpet, sest on palju töökohti – vahetustega töö, graafikuga ametid, kus tööaeg ei toeta keeleõpet tavapärastel kellaaegadel. Sel juhul võite oma huvipuudusega keeleõppesse panna välismaalt saabunud töötaja võrreldes teistega ebavõrdsesse olukorda ning takistada tema ametialast arengut vähese eesti keele oskuse tõttu.

Alates 2015. aastast on Eestisse saabunud töötajate arv ületanud lahkujate oma, üleeelmisel aastal saabus näiteks ligi 50 000 ja lahkus napilt 10 000 inimest.

EAKL-i juhina arvan, et eesti keele õppimine on oluline mitmekultuurilise ühiskonna kujunemiseks, sest n-ö leebe integratsiooni mittetoimimine on Eesti venekeelse kogukonna võimetusega 30 aastaga eesti keel omandada juba selgeks saanud.

Sisserändepoliitika vajab ühtset süsteemi

Eesti sisserändepoliitika on vastuoluline, taunin kvoodisüsteemist kõrvalehiilimist renditööjõu kasutamise näol ja soovin välismaalt tulevatele töötajatele selgete standardite kehtestamist – samade nõuete ja tingimustega nagu on kohalikel töötajatel. Kvooti ja riiki saabuva võõrtööjõu hulka võrreldes väidan, et piirmäär on välismaalt saabuva tööjõu regulaatorina kaotanud oma olulisuse, kuna ettevõtjad toovad erandeid kasutades riiki kordades rohkem võõrtööjõudu kui kvoot ette näeb.

Olen mures sisserändepoliitika puudulikkuse pärast ja toetan ühtse süsteemi kehtestamist kolmandatest riikidest saabuvatele töötajatele. Lahendust näen välistööjõu kasutamist reguleeriva osa lisamises kollektiivlepetesse ning kõigile töötajatele ühtsete reeglite kehtestamises. See aitab kehtestada selged reeglid.

Arto Aas, Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht: loodame imele, mida tööjõuturul ei juhtu

Välismaiste töötajatega hirmutamise asemel peaksime rääkima sellest, kuidas nende lihtsam tööle palkamine aitab Eesti ühiskonna jõukust kasvatada. Ühiskonna jõukusest sõltub, kui suurt pensioni saab maksta, millist arstiabi ja haridust saame lubada. Kahetsusväärsel kombel aetakse Eestis aruteludes segi immigratsioon ja tööränne ning sõjapõgenike aitamine.

Kui tööandjad räägivad välistöötajate värbamisest, siis on jutt kontrollitud ja ajutisest töörändest, mitte valimatult siia tulevatele inimestele kodakondsuse jagamisest. Kui tööluba või töö saab otsa, siis inimene lahkub. Vajadus palgata välistöötajaid pole lihtsama või odavama vastupanu teed minek, vaid sundvalik. Iga tööandja eelistaks kohalikku inimest, sest temaga on mitmel põhjusel lihtsam asju ajada.

Aga mida teha siis, kui vajalike oskustega inimest Eesti tööturul lihtsalt ei leia, sest kõiki erialasid pole ei mõistlik ega võimalik siin õpetada, või ei jagu neid oskustega töötajaid kõikidele tööandjatele? Lisaks ei soovi me osasid ameteid heaolu kasvades enam ise pidada ja noorem põlvkond ei salli rutiinset tööd. Loodame tööturul mingile imele, aga seda imet ei juhtu.

Ühiskonna jõukus luuakse ettevõtluses

Töökohtade ja investeeringute kadumine pole üksnes ettevõtjate mure, sest see mõjutab seda, kuidas oma riiki üleval pidada jaksame. Sellest sõltub, kas ja kui suuri pensione saame maksta ning millist arstiabi lubada, sest enamus riigieelarve maksutuludest sõltuvad palkadest ja tarbimismaksudest. Raha ei tule seinast ja ühiskonna jõukus luuakse endiselt ettevõtluses.

Arto Aas. Foto Jarek Jõepera 

Kui siin ei ole ega looda kõrgelt tasustatud töökohti või töökohti jääb vähemaks, peame kas hüppeliselt makse tõstma või vähendama oluliselt heaolu ning riigi pakutavaid teenuseid. Eesti tööturu väiksus ja töötajate puudus, kiirelt kasvanud palgad ning arenenud maailma ühed karmimad piirangud välistalentide palkamisele juba kahjustavad meie majandusruumi konkurentsivõimet. See takistab kohalikke ettevõtteid arenemast ja kasvamast ning peletab välisinvestoreid siia panustamast ja töökohti loomast, sest pole neid, kes plaanid ellu viiksid. Säärased investeeringud on aga väikeses majanduses eluliselt tähtsad.

Inseneride järele on karjuv vajadus

Välistöötajaid vajame appi ka lihtsamatel töödel, kuid edukamate ja ekspordinäljaste ettevõtete valus mure on inseneeria-, tehnoloogiaerialade ja IT-spetsialistide puudus. Kutsekoda OSKA süütas hiljuti põlema punase tule, juhtides tähelepanu, et lähiaastail suudab siinne haridusvõrk katta vaid kolmandiku vajaminevast, puudu jääb tuhandeid insenere. Neid töökohti täites võiksid siinsed ettevõtted areneda palju kiiremini, mitte üksnes viia läbi ühiskonna ees seisvaid muutuseid nagu energia-, rohe- ja digipööre, vaid nendest konkurentsieelistega väljuda.

Kui tööandjad räägivad välistöötajate värbamisest, siis on jutt kontrollitud ja ajutisest töörändest.

Iga kõrgelt tasustatud insener loob juurde mitu töökohta. Seetõttu peame meie ettevõtete arenemiseks, ühise heaolu kasvuks ja riigi ülalpidamiseks töörändest ja välistöötajate värbamisest mitte üksnes rääkima, vaid selle iganenud reeglid ümber tegema – oluliselt suurendama või kaotama pikaajaliste töölubade piirarvu ehk kvoodi, kontrollides välistöötajate kasutamist teiste meetmetega, nagu näiteks palga alammäär. Samuti tuleb värbamise protsess digitaalseks muuta.

Välistöötajate värbamine vajab suuremat paindlikkust

Võib-olla on see paindlikum, kiirem ja ratsionaalsem kui seadusesse kirjutatud kvoodi asemel lepiksid tööturu osapooled kvoodi valitsusega igal aastal kokku, arvestades arenguid tööturul ja majanduse olukorda. Samas ei usu tööandjad, et poliitikud nõustuksid rändeküsimust käest ära andma.