Pole vist kunagi nii palju inimesi rõõmustanud ühegi valitsuse lahkumise üle kui tõi rõõmustavat kolmapäevane Jüri Ratase teade valitsuse tagasiastumisest – see kumas vastu nii sotsiaalmeediast kui inimeste omavahelisest suhtlemisest.

Kas oli see ainult teisipäevane prokuratuuri ja Kapo ühisteadaanne, mis sundis peaminister Jüri Ratast kolmapäeval teatama tagasiastumisest. Ja kui astub tagasi peaminister, astub tagasi kogu valitsus. Nii paraku just läks – Keskerakond juriidilise isikuna, Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb, rahandusminister Martin Helme nõunik Kersti Kracht, suurärimees Hillar Teder ja veel kaks eraisikut said kahtlustuse korruptsioonis ja võimuga kauplemises.

Lisaks on Keskerakonna taagas veel pärand Edgar Savisaare ajast: eeldatavalt väga kalliks minevad vaidlused Paavo Pettaiga reklaamiarvete pärast, kehtiv kriminaalkaristus, tingimisi määratud väga suur rahatrahv, erakonnast elimineerimata kuritöösüüdistuse saanud Kalev Kallo; Jüri Ratase ja peasekretär Mihhail Korbi juhitud Keskerakond oli see, mis püüdis puhtaks pesta 50 000 eurost annetust Tartu väikeettevõtja Jana-Helen Juhaste kaudu.

Kui siia juurde arvata peaminister Ratase pidevad vabandamised küll presidendi, küll välisriikide, küll õpetajate, arstide ja teiste ees – ikka Helmete väljaütlemiste pärast – siis küsis vist igaüks: kuna katkeb peaministri kannatus? Aga seda tundus tal olevat nagu härjal – pidas vastu ajakirjanduse ja ehitusettevõtjate turmtule Porto Franco kahtlase rahastamise pärast.

Jüri Ratas kannatas ära – ja mitte ainult ei kannatanud, vaid kiitis ka heaks – ühiskonda lõhestava mõttetu abielureferendumi korraldamise. Murdumine tuli alles koos prokuratuuri teadaandega.

Kas Ratas murdus?

Muidugi võib küsida, kas Ratas murdus? Või oli see kogenud poliitiku kaval käik hullema ärahoidmiseks, natuke isegi oma naha päästmiseks. On selge, et peaministri parteile prokuratuur ja Kapo ikka niisama lihtsalt kahtlustust ei esita. Järelikult peavad neil olema kindlad asitõendid ka süüdistuse esitamiseks – kahtlustus räägib ikkagi miljonilisest altkäemaksust.

Ei saa ju ka heauskseim erakonna esimees öelda, et tema ei tea, kust senini võlgades olnud parteikassasse miljon tekkis. Ja kui prokuratuur sellise süüdistuseni jõuab, siis on peaministril märksa raskem valgel hobul valges ülikonnas poliitmaastikul edasi kapata. Siis võib olla ta poliitiline laip. Koos oma erakonnaga. Ja väga pikaks ajaks.

Nii et õigeaegse tagasiastumisega suutis Jüri Ratas ehk vältida Kristen Michali saatust, kelle tosina aasta tagune kilekotiraha (praeguses vääringus ligi 7500 eurot) paljuski tänaseni tema karjääri määrab. Nii et kainelt kaalutledes polnudki Jüri Ratasel alates teisipäeva pärastlõunast muud valikut kui tagasi astuda. Kuigi EKRE juhid olid kuuldavasti veel enne seda nõus võtma Ratase kaelast ühe suurema hauakividest – abielureferendumi läbisurumise.

Naiivsed ekrelased

Aga samas on meil ka teadmata, millest täpselt kõnelesid kapo ametnikud ja prokurör peaministriga omavahel, et see pärast lühikest näitemängu otsustas tingimusteta tagasi astuda.

Seda naiivsemad tundusid EKRE juhtpoliitikute kolmapäeva hommikul – viis-kuus tundi peale Jüri Ratase tagasiastumisotsust – antud esimesed intervjuud üleriigilisele raadiole.

Riigi teine mees, ekrelasest riigikogu esimees, veel hiljuti Saue linna juhtinud Henn Põlluaas kõneles sellest, et väga suure tõenäosusega koalitsioon ikkagi jätkab, sest “ainult sellises kombinatsioonis on erinevatel erakondadel kõige suurem ühisosa, pealegi töötas koalitsioon ju tõrgeteta”.

”Ratas võttis vastutuse ja tegi seda ennatlikult. Aga neil on veel ikkagi kõige suurem võimalus rääkida seniste partneritega, kuidas nad (Keskerakond – toim.) näevad võimalusi tekkinud kriisi lahendamisel koos meie ja Isamaaga./…/ Kuidas saab samal ajal Reformierakond, kes on sõimanud Keskerakonda hommikul ja õhtul, tehtud ja tegemata pattude eest, minna nüüd paluma Keskerakonda, müts käes, ühist valitsust moodustama,” täiendas Põlluaasa Jaak Madisson Brüsselist.

Ekrelaste jutt tipnes aga noore Helme ülestunnistusega, et tema märkas alles hommikul Jüri Ratase saadetud SMS-i, et peaminister on otsustanud tagasi astuda.

Halloooo, seltsimehed – kõik ööd ei saa olla rahulikuks magamiseks, une kõrvalt tuleb vahel leida aega poliitiliseks luureks, nagu kuuldavasti tegi Isamaa liider Helir-Valdor Seeder, kes ootas indikatsioone Toompeal, Keskerakonna nõupidamisruumi lähedal. Sest
uudised pidid tulema – siinkirjutajagi vaatas veel pool üks öösel üle infoportaalid, et seejärel natuke pettunult uinuda.

Seda suurem oli rõõm aga hommikul ärgata – Jüri Ratas oli teinud ainuõige otsuse nii temale endale kui Eestimaa rahvale, astunud tagasi.

Kuidas astuda edasi?

Lihtne aritmeetika ütleb: praegune riigikogu võimaldab vähemalt neljal erineval moel kokku panna uue koalitsiooni. Rahvas andis – ja nüüd andis juba teist korda ka president – valitsuskoalitsiooni kokkupanemise õiguse enim hääli saanud reformierakonna juhile Kaja Kallasele.

Keskerakonna soov oli uue valitsusliidu moodustamisse kaasata ka senine koalitsioonipartner Isamaa.

Kõik ööd ei saa olla rahulikuks magamiseks, une kõrvalt tuleb vahel leida aega poliitiliseks luureks.

Tundub siiski, et peale jääb rahva tahe – näitas ju valimisjärgne küsitluski, et enim soovitakse kahe suurerakonna liitu – ja sünnib kaksikliit. Valijadki vajavad peale EKRE kaheaastast turbulentsi natuke rahulikumas keskkonnas elamist. Seda võimaldavad ka Reformi- ja Keskerakonna sisuliselt kõige lähedasemad vaated.

Kas jagada toetusi natuke nii- või teistpidi – see tundub olevat nende suurim maailmavaateline erinevus, mida siis valimiste eel tahtlikult võimendatakse. Poliitilisest vastasest tuleb ju kuidagi erineda. Ja mõlema suurerakonna paturegistrit läbi ajalooprisma vaadates selgub, et pole neist kumbki päris valge maniskiga. Kuigi hetkel on see määrdunum kahtlemata Keskerakonnal.

Mis Isamaa kaasamisse puutub, siis see kujutab Reformierakonnale teatavat ohtu – kavatseb kahel suurel poliitjageluseni jõuda, kui Keskerakonnal ja Isamaal on lihtne Reformierakonnal tool alt lüüa ja taas EKRE valitsusse tuua, arvestades eriti just Isamaa ja Reformierakonna juhtide mitte kõige soojemaid isiklikke suhteid.

Nii et see, mis võinuks Eesti riigi huvides sündida natuke vähem kui kaks aastat tagasi, on tõenäoliselt sündimas lähiajal.
Kui Kaja Kallasel aga ei õnnestu ka seekord valitsust kokku saada, võib ta ennast poliitikute registrist välja kirjutada. Igal juhul on olukord põnev, et mitte öelda pinev.