Põlvkonna rahutute lastega, kelle kasvatuses puuduvad ühtsed reeglid, on raskusi nii vanematel kui õpetajatel. Kriisikoolituse läbimine, mis aitaks keerulises olukorras nagu Aruküla juhtumis täiskasvanul enesevalitsuse säilitada ja laste käitumist ohjata, ei ole aga eeltingimus õpetajana töötamiseks.

Meediasse jõudis Aruküla kooli juhtum kui olukord, kus direktor õpilase suhtes, kes püstolikujulise välgumihkli kooli tõi, enesevalitsuse kaotas ning õpilast sakutas. Raasiku vallavanema Raivo Uukkivi sõnul tõmbas direktor hoopis peopesaga poisi kukla tagant vastu juustekasvu suunda. “Poisi sõnul tegi direktor seda õrnalt. Direktor last ei sakutanud ega löönud,” teab Uukkivi.

Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg ei soovita juhtunu üle pikemalt juurelda ja mõtlematuid hinnanguid anda. Paanikas inimene võib Kleinbergi sõnul teha vigu, lapsed ei mõtle sageli oma tegude tõsidusele ja täiskasvanud inimesed omistavad asjadele enam tähelepanu, kui laps alguses plaanis. Juhtumi puhul, kus lapsel on käes relvataoline ese, peaks õpetaja aga rahulikuks jääma ja paluma lapsel ese õpetaja kätte anda, et vältida paanikat. Vallavanem Uukkivi sõnul õpetaja nii ka käitus ja alles pärast lapse keeldumist kutsuti direktor.

“Koolis peaks selliste olukordade jaoks olema politseiga läbi arutatud kriisistrateegia, mis näiteks Norra koolides hästi toimib. On põhimõtteline asi, kuidas teha lastele selgeks, mis on keelatud ja kuidas seda kontrollitakse ja mida tehakse siis, kui ikkagi keegi reeglite vastu eksib,” selgitab kliiniku juhataja Kleinberg.

Raasiku vallavanema sõnul jõudis Aruküla kooli juhtum meediasse fakte kontrollimata ning oli ebatäpne. “Kuna inimesed, nii õpilased kui õpetajad, on erinevad, on arusaadav, et kõik õpetajad ei saa koheselt õpilastele omaseks. Nii juhtuvadki olukorrad, kus õpilased võivad hakata õpetajat provotseerima. Toimunud sündmuse tausta uurides on saanud selgeks, et selles olukorras konflikti poolteks osutunud on analoogses konfliktis olnud ka varem. Seega on muster olemas.”

Uukkivi lisab, et täiendavad koolitused taolises keerulises olukorras toimetulemiseks tuleksid kasuks, sest osa õpetajaid ei ole pedagoogi, vaid erialase haridusega. “Kindlasti on oluline õpetajana töötaval inimesel teada, kuidas end kehtestada nii, et see kehtestamine teisele poolele ahistamisena ei tunduks,” tõdeb vallavanem.

Reeglid ei kattu

Kleinbergi sõnul algab kõik täiskasvanutest, kes on lastega hädas. Eesti ühiskonna muutumisega tekkis juurde palju valikuid ning eelnevate põlvkondade kasvatusreeglid ei ohja enam laste käitumist. “Asjad, millega praegused vanemad silmitsi seisavad, erinevad palju eelneva põlvkonna omadest. Näiteks, kuidas saada hakkama ohjeldamatu televiisori vaatamise ja arvutikasutamisega või kui palju on paras õppida? Aru on saadud, et haridus on edu pant, aga lapsed ei ole kõik sarnaste võimetega. Kui on illusioon, et kõik peavad saama ülikoolihariduse, võib ootustega üle pingutada. Valitseb nõutus, milliseid reegleid lastele kehtestada, tihti on need liiga karmid ja lapsed on ootustest nurka surutud.” Eesti vanemad on Kleinbergi sõnul uuringus öelnud, et laste kasvatamine on nende jaoks üks keerulisemaid väljakutseid ja nad on sellega siiralt hädas.

Kuna kodu ja kooli reeglid ei kattu nagu praeguste vanavanemate nooruses, on haridustöötajatel raskem lastega toime tulla. “Tänapäeva pingelises maailmas peaksid õpetajad läbima vastava koolituse. Praegu populaarne Verge metoodika vägivallaolukordade ennetamiseks ja nendes hakkama saamiseks võiks olla osa koolipersonali väljaõppest,” arvab Kleinberg. Turvalisust suurendab psühhiaatriakliiniku juhataja sõnul see, kui inimene teab, kuidas ohjeldada last, kes taob jalgadega, hammustab või sülitab, sest professionaalsemaid sekkumisviise hallates on ka inimesed ise rahulikumad. “Eesmärk ei tohi olla lapsele või direktorile näpuga näitamine, et ta on paha, rumal või käitub valesti. Täiskasvanute küpsus pingeseisundis lastega käitumisel peab kõvasti arenema,” rõhutab Kleinberg, vihjates meediale.

Riik ei reguleeri

Haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiveri sõnul ei reguleeri kohustuslike kriisikoolituste hulka õpetaja esmaõppes riik. See on ülikooli ja õpetaja vahetu ülemuse otsustada “Igal õpetajal peaksid olema teadmised ja oskused kriisiolukordade ennetamiseks ning nendega toimetulekuks. See on lepitud kokku ja sätestatud ka õpetajate kutsestandardites ning iga õpetaja vastava koolitusvajaduse määratlevad õpetaja ise ja tema vahetu juht. Riiklikul tasandil ei kohustata õpetajaid konkreetse teema täienduskoolitustel osalema, vaid luuakse selleks võimalused. Keskselt pakutavate koolituste hulgas on olnud kriisidega toimetuleku koolitusi ja vastava täiendusõppega jätkatakse.
Õpetajate esmaõppe sisu üle otsustavad tulenevalt ülikoolide akadeemilisest vabadusest ülikoolid ise.”
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi õpetajahariduse osakonna dotsent Katrin Poom-Valickis kinnitab, et vajalikud baaspädevused keerulistes olukordades toimetulekuks omandab tulevane õpetaja ülikoolis.“Õpetajakoolituse õppekavas on olemas aine “Õpetaja kui juht ja nõustaja”, milles omandatakse baasteadmised sekkumise strateegiatest. Õpetaja peab teadma, kuidas kriisiolukorras toimida – sh anda esmaabi ning oskama abi leida,” räägib Ploom-Valickis.

Probleem on aga selles, et kõik kooliõpetajad ei oma pedagoogi haridust.

Toetav hoiak

Kleinberg arvab, et kriisikoolitused ei ole haridustöötajatele tingimus töötamiseks, sest selle üle alles mõeldakse. “Eelmise haridusministri ajal käisime sellest haridusministeeriumis rääkimas ja kümme aastat tagasi arvasin ka mina, et kõik algab sellest, et raha on vähe, aga nüüd mõtlen palju enam, kuidas saavutada rahvana positiivset eneseteadvust, et ühiskonnas leviks enam toetav ja sõbralik hoiak teineteise suhtes.”

Kliinikumi juhataja paneb iga vanema südamele oma lapse eluga kursis olemise “Täiskasvanud inimesed on kohutavalt isekad. Keskendutakse enda tunnetele ja väsimusele. Kui on vastu võetud lapsevanemaks olemise väljakutse, tuleb mõelda, kuidas ma aitan oma last, kes on minust alati nõrgemal positsioonil.” Kleinberg rõhutab, et lastega tuleb suhelda iga päev, mitte kord nädalas. “Seni kuni me ei leia seda ühte minutit, et last kuulata, jäävadki nad rahutuks.”