Jah: Eesti riigi laenuteenindamise kulud kasvavad järsult
Aivar Sõerd, riigikogu liige (reformierakond)
20. juulil sai avalikuks, et 2021. aastal kerkivad Eesti riigi laenuteenindamise kulud ehk riigikassa võlakohustuste põhiosa ja intressimaksed 499 miljonile eurole, mis on 2018. aastaga võrreldes mitmekümnekordne tõus. Toimetus palus uudist kommenteerida endisel rahandusministril Aivar Sõerdil.
Vastab tõele, et riigieelarve kulud võlakohustuste põhiosa ja intressimaksete tasumiseks kasvavad järsult. Järgmisel aastal on nende kohustuste summa pool miljardit eurot ja viimase nelja aastaga on need kasvanud üle 29 korra. Riigieelarvele tähendab see, et negatiivne rahavoog kasvab samuti järsult, ulatudes koos riigieelarve defitsiidist tuleneva miinuse ja laenuteenindamise kuludega kokku tänavu 3,775 miljardi euroni. Laenu teenindamise kulude sees tuleks selguse huvides eristada laenu põhiosa tagasimakseid ja intressikulu. Riigieelarve jääb meil ka kriisist taastumisel defitsiiti ning eelkõige laenu põhiosa makseteks eelarve jookvatest tuludest ei piisa, mistõttu tuleb laenu põhiosa tagasimakseteks uut laenu võtta. Hakkab toimuma niinimetatud laenude ülerullimine. Intressikulu läheb ka eelarve tasakaaluarvestusse. Kokkuvõtlikult tähendab see, et järgmistel aastatel tuleb laenude teenindamiseks kas kulusid kokku hoida või veel rohkem laenu juurde võtta.
Kuidas teistel?
Euroopa Komisjoni selle aasta kevadprognoosis on olemas andmed ka liikmesriikide intressikulude kohta. Tulenevalt keskpankade rahapoliitikast ja madalatest intressidest on riikide intressikulu viimastel aastatel langenud. Aga endiselt on intressikulu arvestatav kuluartikkel eelarvetes, ulatudes euroalal keskmiselt 1,7 protsendini SKP-st käesoleval aastal. Itaalia intressikulu on näiteks tänavu 3,7%-pst. Eesti intressikulu on teiste riikide võrdluses veel väike, aga koos laenu teenindamise kuludega hakkab kiiresti kasvama. Kas me suudame ette kujutada, et tulevikus riigieelarvet koostades tuleb näiteks ainuüksi varem võetud laenude intresside tasumiseks eraldada eelarvest kogu riigikaitse suurune summa?
Praegu saab Eesti laenu üsna madala intressiga. Tulenevalt laenu tähtajast tuleb põhiosa tagasi maksta näiteks viie või kümne aasta pärast. See makstakse tagasi uue laenu arvel, aga täna me ei tea, millised on uue laenu intressid viie või kümne aasta pärast. Kokkuvõtlikult tuleb öelda seda, et laenu teenindamise kulust saab igal aastal kasvav ja mahult arvestatav riigieelarve kuluartikkel.
Mida toob tulevik?
Praegu on meil see eelis, et see kulu pole teiste riikide võrdluses ülemäära suur, aga see kulu hakkab järgmistel aastatel riigieelarves järjest rohkem ruumi võtma. Selle arvel saame tulevikus teha vähem vajalikke investeeringuid ja saame vähem eraldada raha olulisteks tegevusteks ja prioriteetideks.
Laenukulude kiire kasvu põhjuseks pole üksnes majanduskriis vaid ka lodev ja vastutustundetu eelarvepoliitika. Eesti riigieelarve oli miinuses juba varem, sealjuures ka eelmisel aastal nii nominaalselt kui struktuurselt mõõdetuna. Majandus kasvas eelmisel aastal üle 4% SKP suhtes, aga eelarve oli miinuses ja juba eelmisel aastal tuli eelarvedefitsiidi rahastamiseks võtta lühiajalist laenu. Seda poleks aga majanduslikult headel aegadel võinud juhtuda.
Ei. Laenukoormus on tingitud kriisist
Kersti Sarapuu, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni juht, rahanduskomisjoni liige
Eesti laenuteenindamise kulud kerkivad tõepoolest. Ennekõike tuleneb see sellest, et eriolukorra tõttu kujunenud maksude alalaekumisest tekkiva eelarvepuudujäägi kui ka viirusepuhangu mõjude leevendamise meetmete rahastamiseks on riik kasutanud erinevaid instrumente.
Kriisist tingitud väljaminekute katteks võttis riik 750 miljonit eurot laenu ning lisaks emiteeris pikaajalisi võlakirju rohkem kui kahe miljardi väärtuses. Selle eest pakuti töötajatele kriisi ajal töötukassa poolt makstavat töötasu hüvitist, KredExi abimeetmeid raskustesse sattunud ettevõtetele, langetati kütuseaktsiisi jne. Seega usun, et lisavahendite kaasamine oli igati õigustatud, arvestades seda, et Eesti riigivõla maht on olnud Euroopa Liidu üks väiksemaid ning majanduse elavdamine koroonakriisi järel on äärmiselt oluline.
Vajalik on eristada ka lühema tähtajaga kohustusi (kuni 12 kuud) ja pikema tähtajaga kohustusi. Nii finantseeritakse näiteks lühiajaliste võlakirjade abil nii Eestis kui ka teistes riikides riigikassa jooksvat rahavoogu ning võlakohustustega kaasnev kulu sõltub ennekõike kehtivatest turutingimustest. Näiteks emiteeris riigikassa maikuus lühiajalisi võlakirju keskmise tootlusega -0,177 protsenti (tähtajaga 6 kuud) ja -0,141 protsenti (tähtajaga 12 kuud) ning juunikuus pikaajalisi võlakirju tootlusega 0,235 protsenti. Seega on selliste tehingute tegemiseks üsna soodne aeg.
Edasine võla kaasamise vajadus ja võlainstrumentide valik täpsustub pärast uue majandusprognoosi valmimist septembri algul ning seda korrigeeritakse sõltuvalt reaalsest rahavoost ja olukorrast finantsturgudel.
