2007. aastal luges 6-kordne kiirlugemise maailmameister Anne Jones ühes Londoni raamatupoes läbi uue Harry Potteri raamatu kõigest 47 minutiga ning tegi seejärel meediaväljaannetele raamatust kokkuvõtte. Keskmine kõrgharidusega lugeja loeb 200-400 sõna minutis, Anne Jones’i lugemiskiirus oli umbes 4200 sõna minutis. Kuidas see võimalik on ning kas igaüks suudaks õppida lugema mitmekordse kiirusega, ilma et tekstist arusaamine selle all kannataks?
Mitmed kiirlugemise kursuste ja mobiilirakenduste propageerijad ütlevad, et see on võimalik. Lugemise kiirust lubatakse suurendada läbi mitmete tehnikate: näiteks peaksime õppima lugema ühe pilgu jooksul suuremat hulka teksti või suruma maha lugemisega kaasneva sisekõne. Mida ütlevad lugemiskiiruse suurendamise kohta aga teadlased?
Lugemiskiirusel on inimlikud piirid
Lugemise protsess ei ole sujuv silmade liikumine üle tähtede ja sõnade. Meie silmad hoopis peatuvad hetkeks mingil osal tekstist ning seejärel „hüppavad“ edasi järgmisele osale, jättes vahel vahele terveid sõnu. Selliseid hüppeid nimetatakse sakaadideks ning need toimuvad väga kiiresti – kogenud lugeja peatub ühel teksti osal vaid umbes 250 millisekundiks ning hüpe järgmisele teksti osale kestab vaid 25-30 millisekundit. Igal peatumisel jääb meie silmade fookusesse piiratud hulk teksti, mida suudame korraga lugeda.
Üks kiirlugemisprogrammide lubadusi on võime õppida ühe pilgu jooksul lugema ka seda, mis fookusest välja jääb. Nii peaksime suutma silmi paigal hoides lugeda terveid ridu või lõike. See ei ole aga bioloogiliselt võimalik. Korraga loetava teksti hulk sõltub kirja tüübist, suurusest ning ka silmade eripärast, kuid maksimaalne korraga loetav teksti hulk on umbes 20 tähte. Fookuspunktist väljajäävat teksti me küll näeme, kuid see on lihtsalt liiga udune, et seda lugeda.
Inimvõimed seavad kiirlugemisele piirid (allikas: Psühhobuss) Kiirlugemisprogrammid ei arvesta sõnade tähendusega
Populaarne kiirlugemisprogrammide harjutamise meetodeid on teksti esitamine ühe sõna kaupa, kus sõnad ilmuvad üksteise järel väga kiiresti. Nii ei pea me silmade liigutamisele aega kulutama. Sel puhul kannatab aga tekstist arusaamine. Lugedes liigume üldjuhul sakaadidega mööda teksti edasi, kuid vahel tuleme loetu juurde tagasi. Ilmselt on kõigil tulnud ette olukordi, kus oleme terve lause läbi lugenud, kuid peame lause algusesse tagasi minema, sest ei saanud loetust midagi aru. Isegi väga kogenud lugejate silmaliigutustest on 10-15% hoopis tagasi liikuvad. Teksti esitamine ühe sõna kaupa võtab võimaluse minna tekstis tagasi, mistõttu jääb suur osa loetu tähendusest segaseks.
Lisaks esitavad kiirlugemisprogrammid iga sõna täpselt sama pikalt, kuid loomulikul lugemisel peatume osadel sõnadel ja sõnaosadel kauem kui teistel ja vahel jätame mõned sõnad, näiteks sidesõnad, sootuks vahele, sest aju oskab konteksti alusel ennustada, mis seal olla võiks. See, kui pikalt mingit sõna loeme, sõltub näiteks sõna tuttavusest: keerulisematel ja võõramatel sõnadel peatume pikemalt. Tuleb silmas pidada, et lugemise kiirus ning tekstist arusaamine on omavahel seotud: kiireimad kiirlugejad mõistavad umbes 50% tekstist; Anne Jones’i puhul on see 65% juures. See tähendab, et võib küll lugeda kiiresti, aga sellega ohverdad teksti mõistmist, sest aju ei jõua nii kiiresti sõnade tähendusi töödelda.
Sõnade tähendusest arusaamisele ei aita kaasa ka kiirlugemisprogrammide soovitus suruda alla lugemisega kaasnev nn sisekõne. Keerulisemate tekstide puhul on sisekõne oluline, kuna aitab sõnade tähendusest paremini aru saada. Meie lugemise kiirus ei sõltu niisiis ainult silmade füüsilisest võimekusest, vaid ka sellest, kui kiiresti aju suudab teksti tähendust töödelda.
Kas kiiremini lugema õppimine ei olegi siis võimalik?
Kiirlugemise kursuste käigus võime tõepoolest kiiremini lugema õppida, kuid mitte nendel põhjustel, mis enamasti välja reklaamitakse. Üks oskus, mida kiirlugemise harjutamisel tõenäoliselt õpime, on teksti efektiivne läbi sirvimine. Mida rohkem infot peame läbi töötlema, seda olulisem on oskus loetut prioritiseerida. Teksti ülevaatamisel otsime pealkirju, alapealkirju ja olulisi märksõnu, mis aitavad meil otsustada, millele peaksime rohkem keskenduma. Kiirlugemise tehnikate kasutamisel kannatab küll teksti sügav töötlus, kuid selle asemel areneb oskus efektiivselt olulisemaid tekstiosi leida ning kiiremini tekstidest ülevaadet saada. Kiirlugemise kursuse võtmise asemel võib hoopis harjutada efektiivsemalt ja kiiremini tekstist hea ülevaate saamise oskust.
Lisaks sellele võib lugemiskiirus suureneda hoopis sellepärast, et treeningkursuse jooksul loeme palju rohkem kui tavaliselt. Rohke lugemise käigus saame tuttavaks uute mõistetega ning järgmisel korral ei pea neil sõnadel enam pikemalt peatuma. Lisaks õpime tundma tekstide erinevaid ülesehitusi, mistõttu on uue sarnase ülesehitusega teksti lugemine järgmisel korral kiirem.
Seega, peamine “trikk” kiiremini lugemiseks ongi lihtsalt palju lugeda, ent selleks pole vaja maksta kiirlugemiskursuste eest.
Allikas:
Rayner, K., Schotter, E. R., Masson, M. E., Potter, M. C., & Treiman, R. (2016). So much to read, so little time: How do we read, and can speed reading help?. Psychological Science in the Public Interest, 17(1), 4-34.
