Uude aastasse astudes ning Eesti uhkele ja kuumale juubeliaastale tagasi vaadates meenus mulle millegipärast 1991. aasta septembri algus, kui NSVL lõpuks tunnistas samuti Eesti iseseisvust.
Kui siis õhtustes uudistes seda teatati ja kaardile joonistusid Balti riikide piirid, käisid jutid üle selja ja tekkis eriline õnnetunne koos usuga, et nüüd ootab ees lõputu õnn. Tundus, et nüüdsest on kõik teisiti ja algab õnneaeg, nagu ennustas Kalevipoja lõpusalm.
Argipäev tuli aga üsna kiiresti tagasi, sest ümbrus oli ikka sama, inimesed olid endised, olid talongid ja igasugused argimured. Tuli vabadus, aga majad olid ikka värvimata, tänavad auklikud. Mäletan oma voodihaiget vanatädi kirumas, et sellist Eesti riiki, kus saia müügil pole, ei oleks ta küll oodanud. Ta ei näinud Euroopa Liitu astumist, eurot, paremaid sõiduteid, mobiiltelefone, varasemast rikkamat Eestit, kus me täna elame. Mõni kuu hiljem ta suri ega näinud isegi Eesti krooni tulekut ega kaubarohkust. Tulid ka reformid, ettevõtete sulgemised, nirud palgad jne. Kui nõukogude ajal ei olnud vaja ennast võrrelda Euroopaga, siis vabadus tõi ka vaese mehe tunne.
Õnn võib olla vihm
Sotsiaalmeediat ja inimeste reaktsioone jälgides on tunne, et Eesti on täna keerulisemas olukorras kui 1991. aastal, kui polnud eriti midagi peale lootuse, usu ja vabanemise tunde. Nüüd on paljud asjad olemas, maailm on paljudel risti-rästi läbi käidud, aga seda head õnnetunnet enam pole. Ka maailm ei tundu enam nii ilus kui vanasti, vahel hoopis vastupidi. Samamoodi, kui tundus 1991. aastal, et vabaks saades tuleb õnn ja rõõm, ütles üks tuttav kunagi, et kui ülikooliõpingud läbi saavad, ei kurda ta enam millegi üle, vaid ainult naeratab. Muidugi see nii ei läinud, sest tulid uued pingutused, mured, rõõmud.
Mäletan oma voodihaiget vanatädi kirumas, et sellist Eesti riiki, kus saia müügil pole, ei oleks ta küll oodanud.
Seega võib küsida, kas pöörame liiga palju tähelepanu konkreetsetele eesmärkidele ja sündmustele, ehkki tegelikult ei sõltu neist asjust kuigipalju meie õnn ega ka õnnetus. Artur Rinne ütles kunagi, et imelikul kombel tundis ta Venemaal vangilaagris mitu korda õnnetunnet. Kord öösel oli ta näinud unes, et on Eestis ja talle tullakse järele, ta jookseb nagu meeletu eest ära, aga siis ärkas üles ja tundis kergendust, et on juba vangilaagris! Põrgut oodata on hullem kui põrgus olla.
Õnne tundma ja oskust elu paremas valguses näha tuleb tegelikult õppida. Oluline on teha seda mitte teiste, vaid just enda pärast. Õnnelik on see, kes keskendub oma tugevustele, teeb kõik endast oleneva, kehtestab ennast positiivselt ja ei oota teistelt võimatut (ei head ega halba) ning võtab maailma sellisena nagu see on. Õnn võib olla vihm, kui on olnud põud, ja õnn võib olla ka põud, kui on olnud üleujutused. Õnnelikuks olemist saab suurendada oma arvamuses kindlaks jäädes, juhul kui see on aus ja õiglane. Hetkes väikese õnne leidmine või oskus näha asja head poolt võib vaigistada ebaõnne. Pisikeste õnnehetkede kogum võib tekitada lõpuks suurema rahulolu ja õnne.
Meie suur hirm
Hirmu ei tasu asjata süvendada. On vana tõde, et sõda ei maksa esile kutsuda, kui sa ei ole lahinguks valmis või ei tea, kas võit tooks üldse soovitud tulemuse.
Õnn ei sõltu teiste tegemistest, vaid sellest, mida ise tehakse, kuidas ise ennast hinnatakse ja mis on enda jaoks õige. See tähendab enda tundmist, endaga rahulolu ning vastutuse võtmist oma tegude eest. Kui ise ei tee seda, mis Eesti riiki või eestlust hoiab, siis ei saa oodata ka seda teistelt või loota imele.
Välismaalased on tihti küsinud, miks me ei õpeta tulijatele eesti keelt. Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mujal Euroopas oleks võimatu saada tööd kohalikku keelt oskamata või teadustada kaubanduskeskustes infot teistes keeltes. Miks riigid, kus on suured immigrantide kogukonnad, ei kasuta tänavapildis tulijate keelt, vaid nõuavad rangelt oma, kaotamata vähimatki austust teiste silmis? Sellele tasub mõelda.
Kas ei poogi me teistele külge omaenda nõrkusi? Võõrastel on raske uskuda eestlaste hirmu eesti keele kadumise ees, kui me ise ei hoia või ei tee seda, mis on meie võimuses. Teisalt tasub küsida, kas see tooks õnne, kui kõik siinsed venelased oskaks eesti keelt, kui inglise keel haihtuks ülikoolidest ja kui maailmas poleks praeguseid kriise. Ehk mida peaks maailm tegema, et Eesti ja eestlased kogeks 2019 õnne.
Õnn on tavaliselt kinni endas, oma tegematajätmiste ja mahasalgamiste taga. Õnne tunda takistab vahel ebausk, et siis tuleb ka õnnetus. Ometi on ajalugu näidanud, et julgus õnne tunda teeb just tugevamaks, õnnel on komme kasvada ja teisigi nakatada.
