Selle asemel, et õhutada vastuolusid Eesti niigi pingelisel kinnisvaraturul, peaksid seadusandjad mõtlema hoopis selle peale, kuidas ehitustegevust Eestis vaikselt piirama hakata. Olgu siin ainult üks näide.
Möödunud nädalal toimus riigikogus seaduseelnõu lugemine, mille kohaselt saaks sisuliselt igaüks veekogude äärde ehitada maja, ridaelamu või koguni elamurajooni. Uskumatul kombel põhjendasid seaduseelnõu algatajad uuendust hoopis olukorra parandamisega, väites, et seaduseelnõu pigem kaitseb Eesti rannikut, sest keskkonnaamet pole vastava ülesandega siiani hakkama saanud.
Isegi kui proovida sellest argumentatsioonist aru saada, saanuks siiani kehtinud ehituskeeluvööndist veekogude ääres nüüdseks tagasi lükatud eelnõu kohaselt sisuliselt tavaline ehitusmaa.
On naiivne arvata, et kohalikud omavalitsused suutnuks uues olukorras tulusaid ehitustehinguid eirata, muretsedes eelkõige Eesti looduse ja ranniku pärast. Kahjuks näitab viimaste aastakümnete trend hoopis vastupidist, nimelt saab näiteks Tallinnas rekordilise kiirusega pea iga metsatukk ja linna ümbruses asetsev põllumaa uute elamurajoonide tarvis üles küntud.
Linn ja ümbritsevad vallad soosivad sellist lausehitust ja miks nad ei peaks seda tegema aina kerkivate kinnisvarahindade ja kasvava nõudluse taustal?
Pidagem seejuures silmas, et Tallinna ümbritsevate uute elamurajoonide puhul ei räägi me enam ammu maalilisest ümbruskonnast, kus oleks idülliliselt olemas mets ja järvekallas, vaid tegemist on tihtilugu linnast kaugele jäävate pindadega, näiteks kõrgepingeliinide läheduses.
Ja selle taustal võib vabalt ette kujutada, mis juhtunuks siis, kui ilusates Saaremaa ja Põhja-Eesti randades saanuks äkki ehitama hakata – Eesti rannik oleks muutunud loodusparadiisist tükeldatud eraomandiks.
Näiteid Euroopast
Näited Euroopast, kus selline tegevus on toimunud aastakümnete vältel, on palju. Kes on käinud Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal või sisuliselt ükskõik millises Lääne-Euroopa Vahemere riigis, on kindlasti kogenud eravalduste mõju rannikule: rannaalad on piiratud, läbikäik keelatud ja villade omanikud naudivad isiklikku rannatükki.
Kindlasti limpsab nii mõnigi kinnisvaraarendaja Eestis sellise ettekujutuse peale keelt, aga kas see on tõesti avalikkuse huvides? Eriti kui kõnealuse seaduseelnõu kohaselt võinuks kinnisvara omanik ranna tungival põhjusel sulgeda.
Samal ajal toimub Euroopas tänapäeval hoopis vastupidine areng: aastakümnete eest eravaldusesse müüdud ja kinni ehitatud alasid puhastatakse betoonist ja taastatakse loodusalasid, randadesse ehitatud hotellikomplekse lammutatakse, et tagada vaba juurdepääs veekogudele.
Olnut on kallis heastada
See kõik võtab aega ja raha ega ole ka tihtilugu võimalik, sest kord müüdud pindu ei saa niisama tagasi, vaid neid tuleb suure summa eest tagasi ostma hakata või peab langetama lammutamise osas omanikele valulikke otsuseid.
Looduskaitse on suur osa Euroopa Liidu tulevikustrateegiast, muu hulgas nn roheleppe kontekstis. Kuigi Eestis ei ole rohepööre nähtavasti valitsuse prioriteetide hulka kuuluv, võib hetkeline seadusandlik lühinägelikkus tulevikus osutuda väga kalliks.
Kes on käinud Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal või sisuliselt ükskõik millises Lääne-Euroopa Vahemere riigis, on kindlasti kogenud eravalduste mõju rannikule.
Asjaolu, et juba praeguse seadusandluse oludes ei ole kontroll piisav, on fakt. Toon näite Tallinna Kakumäe rannast, mille äärde on viimastel aastatel kerkinud mitu eramut.
Ühte sellist krunti ümbritsev aed on püstitatud ranna äärde ehituskeelu vööndisse merele nii lähedale, et ka praeguses seadusandluses kõne all olevaks kallasrajaks ei jää ruumi.
Kohalike elanike kaebuse peale Tallinna linnavalitsusest tulnud vastuses on öeldud, et sellises olukorras peab linn arvestama ka omaniku koostöötahtega. Ei pea olema Albert Einstein, et aru saada, et sarnased seaduseelnõud nagu kõnealune ainult süvendaksid selliseid probleeme, kus kohalikud omavalitsused on eraomandi vastu jõuetud.
Selle asemel, et õhutada vastuolu Eesti niigi pingelisel kinnisvaraturul, peaksid seadusandjad mõtlema hoopis selle peale, kuidas ehitustegevust Eestis vaikselt piirama hakata, sest rohepöörde ja keskkonnakaitse oludes on see tulevikus vältimatu.
