Kired Mati Vetevoolu ümber ei taha raugeda. Kunagi varem pole ükski Eesti kalatööstur nii palju kiitust ega kriitikat pälvinud. Miks hämmastvast eduloost on saanud terve riigi mainet räsiv kriis? On Vetevool süütu ohver või vastutustundetu ärimees?

22. märtsil 2017 kirjutasin Mati Vetevoolust Harju Elusse loo “Mees peab saama raha, mitte raha mehe.” Asjaosaline oli paar nädalat varem pälvinud Eesti Ettevõtjate Galal elutöö preemia.

Kroonimata kuningas

Vetevoolu ja tema ettevõtte M.V.Wooli areng meenutas siis tõelist Tuhkatriinu lugu. 1988. aasta kevadel – just laulva revolutsiooni künnisel – oli ta asutanud Nõukogude Eesti esimese kalandusühistu. Kahe mehe ühistu tegutses esialgu kuuris, kus oli külmkamber kalakastide jaoks.

Järgnevate kümnenditega sai ühistust 140 töötajaga suurfirma, millel on nii Vihterpalus kui Hüürus kokku 7400 ruutmeetrit tootmispinda. Kalapüügilt keskenduti kala töötlemisele. “Me ei konkureeri ainult Eestis ja Eesti turul, me konkureerime maailmas Soome, Rootsi, Leedu, Poola, Saksa ja Prantsuse firmadega,” oli kalakuningas uhke.

Tõsi, silma hakkasid ka ebakõlad. Vetevool ütles kahe ja poole aasta eest Harju Elule, et oma ettevõtte töötajate riideid ei vii ta pesufirmadesse, vaid need pestakse ettevõtte enda poolt, sest pesufirmades võivad need baktereid külge saada. “Meil on siin oma bakter, aga ta on meil kontrolli all,” rääkis mees.

Maakonnalehe artiklisse too repliik ei läinud, sest see kõlas eriskummalise võllanaljana.

Vetevoolu äritegevusse ja meediakuvandisse ilmusid esimesed mõrad tänavu kevadel, kui Taani veterinaar- ja toiduamet süüdistas avalikult M.V.Wooli kahe surmaga lõppenud listerioosijuhtumi põhjustamises.

Seepeale helistas Vetevool Harju Elu toimetusse, nimelt reporter Allar Viivikule. Pealkirja alla “Mati Vetevool: tõestame süütust” ilmusid tema seisukohad maakonnalehes 22. märtsil 2019.

Selgeid ja konkreetseid asitõendeid kalakuningal oma süütuse kohta ette näidata aga ei olnud.

Et skandaal paisus, otsustasin Vetevooluga taas näost näkku rääkida. 6. augustil vaatas enesekindla, särava ja karismaatilise kalakuninga asemel mulle vastu närviline, räsitud ja kahtlustav mees.

Ehkki interjuu oli eelnevalt kokku lepitud, otsustas Vetevool kokkuleppest taganeda. Kasutades korduvalt repliiki “ei ole vaja sipelgapesa torkida” üritas ta patuoinaks tembeldada hoopis Eesti veterinaar- ja toiduametit (VTA).

Asitõendeid Vetevoolu ja tema M.V.Wooli süütuse kohta pole Harju Elul siiani. Küll laekusid toimetusele 20. novembril VTA peadirektori asetäitja Olev Kalda detailsed vastused listeeriaprobleemi kohta Vetevoolu ettevõttes, mis on üsna üheselt mõistetavad.

Kui tõllast saab kõrvits

Vetevool on oma kalatööstust püüdnud päästa tippadvokaat Allar Jõksi abiga. Sellegipoolest sulges VTA 25. novembril M.V.Wooli tootmisüksused nii Hüürus kui Vihterpalus.

Uppuja haarab õlekõrrest. Nii loodi Facebookis 26. novembril “Toetame M.V.Wooli” rühm, mis sarnaneb Facebooki rühmale “Usume Andrus Veerpalu”, millega suusasangarit pesti puhtaks dopingusüüdistustest.

Oli see nüüd juhus või mitte, aga kõigest kolm päeva hiljem – 29. novembril – sai Veerpalu Rahvusvaheliselt Suusaliidult nelja-aastase tegutsemiskeelu dopingureeglite rikkumise tõttu.

2. detsembril jõuti M.V.Wooli toetava meeleavalduseni Toompeal, millest võtsid osa mitmed EKRE poliitikud, ehkki ebakompetentsus listeeria küsimuses oli üks põhjuseid, miks EKRE ridadesse kuuluv maaeluminister Mart Järvik ametist ilma jäi.

3. detsembril tegi Tallinna halduskohus sellegipoolest otsuse, et rahva tervise huvides ei ole M.V.Woolil isegi ajutiselt tegevuse jätkamine lubatud.

Ajakirjanikuna on mul sellist sündmuste arengut lihtsalt kurb jälgida.

Tahaks südamest uskuda, et tegemist on eksitusega, et end nullist üles töötanud kalakuningas ongi pahatahtlike intriigide ohver, õilis kangelane, kes segaduste selgides fööniksina tuhast tõuseb ja oma tehased nii Hüürus kui Vihterpalus täie hooga taas käima paneb.

Jälgides üha uute süüdistuste esilekerkimist Vetevoolu ja tema ettevõtte suhtes tuleb paraku tõdeda, et kõrvitsast võib saada tõld, kuid ka tõllast kõrvits.

Ja siis istub Tuhkatiinu jälle ahju ääres, pisar silmanurgas ning meenutab ilusaid hetki, kui elu oli peaaegu muinasjutt.